Ahastuses naine: mees passib hiliste õhtutundideni telekat, oma nutitelefoni ja joob õlle kuni diivanil magama vajub

Mul on mure. Nimelt oleme elukaaslasega juba üle viie aasta koos olnud ja eks ikka juhtub aastatega nii, et enam iga päev ei seksi ja ellu tuleb teatav rutiin. Aga see ei tähenda, et ma ei igatseks pisut rohkem kirge oma ellu.

See, et ma kirjutada otsustasin, ei tähenda, et ma oma elukaaslast ei armasta. Armastan küll ja näen end kunagi ta abikaasa ja laste emana. Aga mind teeb kurvaks, et oleme hakanud rohkem tülitsema ja ma ise olen ka tema vastu tujukam. Sellel kõigel on aga oma põhjus: olen viimased aasta aega juba pea iga õhtu üksinda voodisse pugenud ja kuigi ootan, et ka tema mu juurde tuleks ning me võiksime aeg-ajalt armatseda, siis keda ei tule, on tema ise. Tema jääb hoopis telekat ja oma nutitelefoni passides ning õlle limpsides diivanile tukkuma ja tuleb voodisse heal juhul alles keset ööd.

Oleme sellest korduvalt ka rääkinud ja olen talle öelnud, et igatsen teda enda kõrvale. Olen ka öelnud, et pole ju mingi ime, et me ei seksi, kui ta isegi ei tule mu juurde.

Kord otsustasin autoreisil talt lihtsalt peatust paluda, istusin kaksiraksi talle otsa ja me tegime seda. Pärast ta küsis õnnelikult, et kus ma sellise asja peale nüüd tulin ja ma pidin talle ahastuses tunnistama, et ka mina tahan seksida ja ma ei viitsi seda teha enam ainult meie magamistoas.

Ma igatsen ja ihaldan teda, aga teisest küljest tunnen, et huvi on tal kuhugi kadunud. Ja vahel, kui teised mehed mulle selle vajaliku tähelepanu annavad, mõtlen, et äkki olen minagi võimeline oma armsamat petma? Äkki väärin minagi midagi paremat? Aga siis jälle mõtlen, kui hea mees mul tegelikult on. Väikeste mööndustega muidugi, aga äkki annab seda veel muuta?

Kas keegi on sarnase olukorraga kokku puutunud ja oskab ehk aidata?