Elu alkohoolikuga ongi selline: sa tood ta “sopast” välja, kõik juba loksub paika, sa isegi jõuad korra tunda, et oled õnnelik ja… PAUK! algab kõik jälle uuesti. Piisab ühest halvast uudisest või negatiivsest kogemusest ja naer kaob meie kodust ning asemele tuleb rusutud meeleolu koos purjus inimese räuskamisega

Minu ja laste õnnele tõmmatakse nii oi kui sageli lihtsalt vesi peale. Kuid armastuses on koht andestusel ja seeläbi on meie pere elus ja abielus palju ilusaid hetki. Need hetked aitavad mul meest veel teel hoida. Hoolimata sellest, et enamus ajast möödub ikka hiilides. Isegi niisama väljas jalutamine võib ohtlik olla, kui valid valed tänavad. Need, mis on täis ahvatlusi…

Alkohooliku kõrval puudub võimalus mõnusas seltskonnas veini nautida. Sest sul on vaja pidevalt mõelda ja kalkuleerida — millal ta nüüd ära kukub ja mis siis võib juhtuda ning samal ajal palud korraga kõiki jumalaid: “tee palun nii, et keegi meest ometigi ei ärritaks!”

Kui meie suhe oli noor ja kuum armusin minagi mehe sõnadesse. Ta lausub neid ka nüüd, õnnelikel päevil. Kuid pimedatel hetkedel … oh issand, kes ma kõik ta silmis, sõnul ja solvanguis olen siis, kui “hammas verel”. Kuid ma tean, et see, kes räägib siis, ei ole mind armastav mees, vaid keegi teine. Keegi, kellel on Suur Põhjus mind vihale ajada ja vajadus seejärel ise jooma hakata.

Alkohoolikut ei saa usaldada

Arved ja raha teenimine on seega minu õlul, sest kui oleks teisiti, oleksime juba ammu tänaval. Vahel teeb siiski ka tema tööd. Kuid meie elu on päikeselisem neil päevil, kui ta ei teeni sentigi.

Vahel saab ta ka pikemaid tööotsi, kuid kohe, kui hakkab rahaliselt hästi minema, siis järgnevad joomatuurid “jälle algab, kõik algab uuesti” Kui see n-ö minek toimub ja algab viinakuradi aeg ehk tsükkel, siis enam kätt vahele ei saa panna. Ennetada saab vaid eos. Sest kui ta lonksugi joob, on ta neli tundi nii purjus, et ükski joomakaaslane ei viitsi enam tema eest hoolitseda. Nii jäetakse ta sageli lihtsalt kõrtsu või tänavale maha. Õnneks info liigub ja nii saan üsna kiiresti telefonitsi teada abikaasast, kes kas kuskil baaris magab või tänaval arutult tuigerdab. Jätan lapsed ja lähen mehele järele…

Kui oleme koos, siis suudan ma ta enne purjutamist koju meelitada ja see toimib alati naiseliku kavalusega mitte riidlemise ja tänitamisega. Nüüd oleme juba selleni jõudnud, et kui on vaja kuhugi seltskonda minna, palub ta, et ma oleks tema kõrval. See ongi juba samm edasi, kui alkohoolik teavitab probleemi.

Kindlasti oleks lihtsam lasta tal minna ja lüüa käega, eks mu sõbrad on mind nii ka püüdnud aidata nähes mu kannatusi. Olengi mõttes ta asjad pakkinud ja isegi jutu valmis mõelnud. Vaatamata pisaratele ja pettunud hetkedele, siis kusagilt piilub ikka see jõud, mis tuleb ei tea kust, eks see ongi armastus, mis võtab kaasa ka hoolimise. Ja sellised raskused panevad kõik suhted proovile, kui palju sinus on kompromissi ja tugevust, kui palju sa annaksid tükikese oma õnnest ja kas annaksid.

Tundub karm ja eks ongi, ma ei oska öelda kui kauaks mul seda armastust jätkub, et teda aidata, eks sõltub muidugi ka temast endast, iga pisike samm on edasi paremuse suunas. Juba see on õnn, kui  näen, et mees tahab ennast kainena hoida või et tal on taas mingi stiimul.

Hirmuäratav (rahatu) ring

Just see iseloomustab olukorda, sest mul puudub igasugune võimalus aidata. Inimene on ringis vang, sest alkohoolikul pole ise võimet oma probleemist võitu saada.

Alkohooliku ravi on kallis: üks haiglapäev maksab 800 krooni. Hüvitist ega toetust ei paku keegi. Ehkki raha ju on. Sest tehakse mingeid naeruväärseid kampaaniaid, mis ei vii kuhugi. Sest me kõik ju teame juba lapsest peale, et alkohol on kahjulik.

Kuid kui suunaks need rahad, mis riik annab kampaaniatele, just ravile, oleks see suur abi. Nii alkohoolikule kui ka peredele, kes joodiku ümber veel olemas on.

Praegune olukord on jabur: terve linn on täis mingeid plakateid, telerid ja raadioeeter on täis klippe, mis kuvavad alkoholi ja selle kahjulikkust. Näitlejate, modellide, fotograafide, helioperaatorite ja filmimeeste honorarid, reklaampinnad, kulud paberile jne. Äkki lööks kõik need summad hoopis kokku ja arvutaks natuke. Järsku oleksime päästnud selle rahaga näiteks kümme inimest?

Haigekassa lausa naerab selle probleemi peale. Kahjuks on meie riigi silmad tugevalt kinni pigistatud. Kohe kuidagi ei taheta neid eksinuid hingi aidata. On ju nii palju lihtsam heita sellised luuserid tänavale, lõhkuda peresid ja jätta lapsed isata või emata.

Kuid kas te teate, kui palju hingevalu on need lapsed selles hävingus kogenud? Alkohooliku lapse lapsepõlv on pime ja unistusteta. Jõulud ja sünnipäevapeod on pigem piin kui rõõm. Jõulupuu ei jõua koju, kinkidest rääkimata, sest raha muutub enne vedelaks. Sünnipäev unub, ja kui ei ununenud, siis oli see jälle põhjus juua. Palgapäevadest juba rääkisin…

Lapsed salgavad ja varjavad kaaslaste ees oma olukorda, põevad valehäbi ja kardavad mõnitamist. Kellele läheb korda, milline täiskasvanu sellisest lapsest kord kasvab?

Vahel mõtlen: kelle jaoks on Eestis loodud sotsiaaltöötajad?

Oleme alguses tagasi, kõik algab ikka inimesest endast, ta peab ise jõudma sellele järeldusele et nüüd aitab. Kuid kui sa oled selles maailmas juba niikaua sees olnud, siis kas sa tunnetad enam piire?

Minu pakutav ravim — armastus — tundub naiivne, kuid uskuge, see aitab. Tulemusi ei ole oodata ööpäeva jooksul ja kõik tuleb pisikeste sammudega. Elame päev korraga ja igas pisiasjas näeme õnne, iga väike samm on juba samm edasi.

Üks päev meie elust saab kohe läbi.

On õhtu, me istume abikaasaga koos köögis. Ma vaatan talle otsa ja täna on mul hinges naeratus: me saime hakkama, täna on meie pidupäev!