Ta ei ütelnud midagi mu kallimale, vaid hakkas mulle väikesi vihjeid jätma. Et vee kulud on suured, kui rahvast nii palju on, ning kuidagi alati oli ta morn ja tõsine. Püüdsin siis vältida külaskäike. Kui kokku saime, hakkas ta alati rääkima kaaslase eelmistest suhetest ja rõhutas seda, kui kahju tal on, et nad eksiga lahku läksid. Ta rõhutas alati, kui head sõbrannad nad on, et käivad üksteisel külas ning et jõulud ja sünnipäevad veedab ta neil, seega koos minu kaaslasega. Kui ma selle peale midagi ei teinud, hakkas ta rääkima, et mu elukaaslane ei taha lapsi. Mulle polnud ta sellest midagi rääkinud.

Neid asju on päris palju. Ta tegutses huvitavalt, rääkides mu kaaslasele, et me ikka peaks koos olema ja näitas, et on suhte poolt. Samal ajal külvas minusse iga kohtumisega järjest uusi kahtlusi. Olin meeleheitel ja kartsin neid kohtumisi nagu tuld, sest kaaslase arvates on tal maailma heasoovlikum ema. Nii vast ongi. Nüüd tahab ta ema, et me rohkem suhtleksime, kuid ma tunnen sellist ärevust juba ainuüksi sellele mõeldes.

Tahaksin oma kaaslasega kokku jääda, kuid kardan, et see kõik ei lõppe niisama lihtsalt. Ta on mu armastatud mehe ema ja muidugi ma austan ja hoolin temast. Kuid tema sõnad teevad väga haiget.

Mida teha, palun jagage oma kogemusi.