Andke nõu: kas peaksin andma võimaluse 30aastasele mehele, kes ikka veel koos emaga elab?
Lugesin nädalavahetusel Naistekast Anni kirja, kes oma peigmehekandidaadi suhtes juba lootust kaotamas on. Võin öelda, et mul on üsna sarnane probleem. Aga võib-olla isegi veel hullem.
Kohtusin pealtnäha päris laheda kutiga, meil klapib hästi ja tundub, et sellest suhtest võiks midagi saada. Aga on üks suur aga. See mees on juba 30 aastat vana (mina olen ka), aga ta on eluaeg elanud ema juures ja elab siiani.
Minu meelest on see täiesti jabur ja seda kuuldes lendas mu muidu kuumadele tunnetele küll suur sahmakas külma vett peale. Mis elu see mees siis siiamaani elanud on? Emme tiiva all? Kas tal pole varem tõesti ühtegi tõsisemat suhet olnud? Miks? Mis tal viga on? Mis ta emal viga on? Nii palju küsimusi tekib kohe. Mees, kes algul tundus lahe, tark, huvitav ja vaimukas, muutus pärast selle uudise teatavaks tegemist minu silmis memmekaks mökuks. Siis ta on ju harjunud, et emme tal ette-taha kõik ära teeb, söögi valmistab, pesu peseb jne, äkki ta ise ei tulegi selliste asjadega toime? Töö osas ütles ta ka esmakohtumisel ainult nii palju, et tal on olnud palju töökohti ja praegu juba pool aastat on olnud ühe koha peal. JUBA pool aastat? Minu meelest on pool aastat „alles“, kindlasti mitte „juba“. Miks ta ei püsi töökohtadel ja kas sellel on mingi seos emaga koos elamisel?
Ma ise kolisin kodust jub 18aastasena välja, töötasin ülikooli kõrvalt, et end üleval pidada ja mul on olnud selle aja peale 3 töökohta. Nii et täiesti erinev seis selle mehega võrreldes. Ses mõttes on mul ka kahtlus — kas ma tõesti peaks teda nüüd iseseisvaks õpetama hakkama? Ja kuidas on tema suhted rahaga? Kas ta üldse oskab rahaga ümber käia või laristab arutult oma välimuse peale ja sellepärast ei jäägi eraldi elamiseks raha? Hea näeb ta välja küll — kallid kellad, peened parfüümid, firmakad jalanõud, uhke telefon jne… aga kas need tulevad millegi arvelt? Sorri, aga lasteaiakasvataja tööst ma ka huvitatud pole.
Kas ma teen talle liiga? Äkki on täitsa normaalne mees, aga mingitel väga mõjuvatel põhjustel pole ema juurest välja kolinud? Jah, loomulikult räägin ma ka tema endaga, aga ma mõtlesin, et Naisteka lugejatel on äkki mingeid soovitusi või nõuandeid, kuidas sellistesse tüüpidesse suhtuma peaks. Tuleks võimalus anda või memmekas on memmekas ja memmekaks ka jääb?
