Armuke imestab: miks meid süüdistatakse? Mehed on ju need, kes oma naisi petavad!
Näiteks mul on seksisõber juba 10 aastat. Meie “sõprus” sai alguse lohutussuhtest, kui me mõlemad olime parajasti lahku läinud ja kummalgi kindlat kaaslast ei olnud. Seks klappis, aga paari moodustumise jaoks olime liiga erinevad (see on minu hinnang, tema arvates me oleks hästi sobinud). Siiani on nii olnud, et kui mina parajasti suhtes ei ole, siis kohtume, kui suhtes olen, siis mitte. Mulle piisab täiesti ühest mehest korraga ja ausalt öeldes on tunnetega seks ikka hoopis teine asi kui seksisõbraga.
Tundub, et meestele ühest naisest ei piisa. Mu seksisõber on pool aastat abielus olnud. Mina läksin suvel oma elukaaslasest lahku ja kõik toimib nagu ikka. Lepime aja kokku, seksime, läheme laiali. Mõnikord saame niisama ka kokku ja käime lõunal, kinos vms. Aga mul ei ole ikkagi tunnet, et mind armukesena peetaks. See on kahe teovõimelise täiskasvanud inimese suhe, kus keegi ei pea kedagi armukesena. Ühiskondlik arvamus muidugi on teine. Täpselt nagu üheöösuhete koha pealt. Kui kaks võõrast seksivad, siis arvatakse, et mehel õnnestus naine ära rääkida ja naist kasutati ära.
Miks naisi peetakse ullikesteks, kes ei saa aru, mida nad teevad?
