Armukese pihtimus: mulle meeldibki olla nii-öelda teine viiul, see ongi tõeline vabadus
Olen juba pool aastat suhtes ühe firmajuhiga, kellel tegelikult kodus ka naine ja kaks last. Kas tunnen end kuidagi süüdi või hoopis teisejärgulisena? Oh ei, vastupidi.
Ütlen kohe alustuseks ära, et firmajuhi näol pole tegu 50aastates kiilaneva paksusega. Andres on 37aastane ja igati kobe, ka intelligentsi on talle piisavalt jagatud. Mul pole "Seksi ja linna" stiilis sõbrannasid, kellele pidevalt hinge puistata ja voodielu detaile jagada. Õigupoolest teabki vist vaid paar tuttavat mu nii-öelda afäärist.
Varideidiga koos peole
Aga huvitavat – ilmselt kogu ühiskonda peegeldatavat – reaktsiooni nägin möödunud nädalavahetusel. Andres lasi mu reedel üle. Naine oli tema kallal viimasel ajal palju võtnud ning ta otsustas jääda koduseks. Naist isegi õhtusöögiga üllatada. Kui ta seda mulle rääkis, siis ma vaid haigutasin ja ütlesin, et lase aga käia.
Mõtlesin siiski väikese krutskina, et laupäeval peab Andres mind kaasa võtma ühele ettevõtlusgalale, kuhu ta plaanis minna üksi. Andres läks näost punaseks ja hakkas vabandusi otsima, et tal seal kiire ja mul oleks igav. Olgem ausad, tegelikult ta lihtsalt mõtles, kes meid koos näeks ja halvimal juhul satuks isegi kuskile seltskonnakroonikasse. Mis küll abikaasa ütleks, kui avab mõne uudisteportaali ja vaatab, et mees naeratab kaamerate ees kohe võõra naisega. Ütleme nii, et minuga võrreldes pole see naisuke ka eriline iludus…
Mina ei jätnud jonni, kuna ma tahan ikka, et meie suhtes oleks püksid minu jalas. Andres mõtles ja pakkus välja, et lähen ta kolleegi ja hea sõbra Kristoga. Et oleme kolmekesi koos, aga väliselt siis olen Kristo deit. Mõte tundus nii kummaline, et olin nõus. Ja siis hakkas pihta. Kristo hakkas minuga Facebookis suhtlema ja tajusin kohe üleolevust. Ta ilmselt oli Andresele mõne teene võlgu, miks üldse nõustus. Ta pidas mind ilmselt rumalaks tibiks, kes noolib Andrese raha ja naiivselt unistab, kuidas Andres oma naise maha jätab. Seletasin Kristole, et kõige raskem otsus on, et mis küll selga panna. Proovin kahtekümmet kostüümi ja raporteerin talle täpselt, mis tema peaks selga panema. Kristo sattus segadusse. Oli veidi eetrivaikust ja siis ütlesin, et lõpeta ära, pane, mis ülikond tahad ja ka mina tulen küllaltki tavalise kleidiga. Pole vaja üle mõelda. Ühel hetkel tüdinesin ära ja ütlesin, et pean nüüd trenni lippama. Ta uuris irooniliselt, et kas tibitrenni Pilatesesse. Vastasin nipsakalt vastu, et Pilates on nii eilne päev, ikka joogasse.
Oi, ma polegi roosa tibi
Silmas silma kohtudes oli ta väga kohmakas ja tundus, et ta kartis mind. Terve gala ajal üritas piinlikult viisakas olla ja mõtles kogu aeg sada korda läbi enne, kui üldse midagi ütles. Ta kartis mind, sest ma oskasin teravalt vastata ja polnudki roosa tibi, nagu ta arvas. Õhtu lõpus ta siiski uuris mult, et miks ma üldse Andresega koos olen, et kas ikkagi loodan, et ta jätab oma naise maha.
Mõttetuim küsimus üldse. Kus on need rumalad armukesed, kes tõesti siiralt arvavad, et mees jätab oma abikaasa maha? Me ei ela mingis muinasjutus ja meestele on väga tähtis oma maine ja tagala. Võib ju armukestega hullata, aga pärast tahaks sooja koju, kus naine pliidi ees vaaritab ja oma meest muudkui kiidab. Andres on väga kena ja vahva kaaslane, aga mulle just meeldib, et mul pole tema ees mingeid kohustusi. Mina ei pea tegema sokke pesema ja talle hakklihakastet kartulitega ette kandma. Ma võin temaga voodis hullata ja peentes restoranides käia. Kui ühel päeval ära tüdinen, nägemist. Tal pole minu üle mingit kontrolli või õigust. Ma ei välista, et ühel päeval tahan ikka traditsioonilist püsisuhet, aga praegu on selle kiire asjaga aega.
Mis puutub Andrese sõpra Kristosse, siis ta üritab mind nüüd välja kutsuda. Rääkis veel kuidagi läbi lillede, et äkki läheks vaataks PÖFFil midagi. Otsisin vabanduse, et pole aega. Ma ei tahaks armukeseks oma armukese parimat sõpra.
