Arutlus inimloomusest: iga täiskasvanu sees on üks end hästi varjama õppinud teismeline



Arutlus inimloomusest: iga täiskasvanu sees on üks end hästi varjama õppinud teismeline
Pilt on illustreerivJulien Lavallée/Unsplash

Mida vanemaks ma saan, seda üha veendun, et inimene on tegelikult üks üsna arenemisvõimetu loom. Või õigemini — arengud toimuvad läbi elu, ka taandareng on liikumine, aga mingi olemuslik ja maitsemeeleline külg jääb igavesest ajast igavesti lapsepõlve ja teismeliseikka kinni.

Mida ma sellega mõtlen? Alustame näiteks muusikamaitsest. Enda näitel võin öelda, et olen elus läbinud igasuguseid etappe — peamiselt popmuusika kuulajast pungi- ja melanhoolse roki juurde, edasi kõiksuguseid metalžanre, eelistades siiski gooti- ja muud meloodilist-romantilist metalit. Mingil perioodil igatsesin olla tõeline folkar, kes kuulab erinevate rahvaste pärimusmuusikat ja laulab ise igal pool ning igal võimalusel regilaule, mängib hiiu kannelt ja torupilli ning teab peast tuhandeid rahvajutte. Avastasin enda meelehärmiks aga, et olen liiga andetu ja ebaloominguline, lisaks ei ole see ikka päriselt minule olemuslik. Nooremana ei julgenud ma karmide žanripuhaste tüüpide juuresolekul iitsatadagi, et mulle näiteks kantri ka meeldib. Ja mäletan, kuidas pungiseltskonnas istusime ja Vainolat ülistasime, lubamata endale mingeid eriarvamusi. (Vainola ongi äge!) Aeg läheb, enesekindlus suureneb ja ühel hetkel oled häbenemata see, kes oled ning avastad, et tegelikult on su lemmikbänd alates viiendast eluaastast Kukerpillid ning seda ei pea varjama ning endale silte külge kleepima. Teismeliseea melanhoolse roki juurest ei ole ma samuti edasi arenenud ja see, mis kõik hiljem on olnud, ongi jäänud faasiks. Igaühest midagi välja noppides. Areng on seega toimunud, silmaring laienenud, aga maitsemeel ja eelistused žanrilised mõttes jäävad samaks.

Loe veel

Seotud lood:

Alles hiljuti avastasin ka enda mõningaseks häbiks, et olen toidu suhtes üsna pirts. Olen end alati kõigesööjaks pidanud ja proovin huviga uusi asju ning enda arvates ei piira end mingi ma-seda-ei-söö sildiga. Seda üllatavam oli enesekaemus, et minu maitsemeel toidu suhtes on samuti jäänud lapsepõlve kinni. Andke mulle kartulit-kastet, kotlette, riisiputru kisselliga, hapukapsasuppi ja ahjukartuleid ribidega ning ma olen õnnelik. Peened püreesupid, baklažaanikreemid, mereannipastad ja võõraste vürtsidega road võite endale hoida. Inimesel on omadus valida endale tuttavat ja eelistada turvalist. Jah, areng on toimunud selles mõttes, et kui ma veel kümme aastat tagasi ei söönud hallitusjuustu, oliive ja vinnutatud vorsti ning põlgasin üle kõige soolase-magusa kombinatsiooni (kes paneb puuvilju soolase salati sisse?), siis nüüd esimest kolme armastan ja viimast tolereerin. Pitsa pealt ananassi enam ära ei noki, hoopis naudin seda. Aga kaugel olen ma sellest, et minna restorani gurmeetama või teha kodus kaks tundi ettevalmistamist nõudvaid peeneid väljamaa roogi ning osta vürtsipoest kõiksuguseid eksootilisi maitseid. Vot nii labane olengi, aga vähemalt julgen nüüd endale ja teistele tunnistada, et tegelikult mul ongi lihtne maitse toidu suhtes ning vürtsikad ja väga võõrapärased asjad mulle ei meeldi.

Huvitav vastupidine näide on aga mu sõbranna, kelle lapsepõlvekodu tavaline toit oli potitäis keedetud riisi või makarone (puhtalt, lisanditeta), millele pani igaüks ise ketšupit peale. Tema on kodustest maitsetest arenenud nii kaugele, et teebki kodus moussakat ja idamaade hõrgutisi ja uhmerdab ise vürtsisegusid kokku. Ka vastureaktsioon lapsepõlvele on siiski mõnes mõttes minu teooria kinnitus — elu laiendab silmaringi, lisab uusi kihte, aga tegelikult jääme me sisimas ikka selleks, kes me oleme. Loodetavasti järjest paremaks versiooniks iseendast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare