Austraaliast tagasi: mees läinud, töö ka! Mis edasi?

Mai lõpus jõudsin tagasi Eestisse. Olin üle aasta seigelnud Uus-Meremaal ja siis Austraalias. Nüüd jälle siin ja kuidagi tühi tunne on, ei teagi, kuidas edasi minna.

Aasta eest tüdinesin argirutiinist ära. Mul oli kindel püsisuhe armsa ja hooliva mehega. Olime koos juba kooliajast ja tundus nii loomulik, et ilmselt saame koos lapsed ja võtame isegi kodulaenu. Tagantjärgi võin rõõmustada, et need vaid mõteteks jäid.

Olin just saanud 25 ja oli kõigest kuidagi kõrini. Siis oli väga popiks muutunud Austraaliasse minek. Ilmselt on praegugi nii, et kõik tunnevad vähemalt 1-2 inimest, kes seal seiklevad. Rääkisin ühele sõbrale (meessoost kusjuures), et äkki peaks ise ka minema. See oli juhuslikult öeldud, aga sõber haaras asjast kinni ja juba järgmine päev saatis e-maili, kus kirjas kõik hinnad ja muud vajalik, mis Austraalia sõitu puudab. Tundus tobe, et jätaks stabiilse elu maha ja lähekski minema. Samas on rutiin ja igava elu üle kurtmine samuti tobe.

Vapustav elamus
Läkski nii, et umbes pool aastat hiljem startisime. Võtsin end töölt lahti ja ostsin säästude eest lennupileti. Päris kaks kätt taskus me sinna ei läinud, meil mõlemal oli veidi ikka raha kaasas, et alguses ringi reisida. Teadsime mõlemad ka noori, kes juba seal ees.
Kõik järgnev oli vapustav: näha nii mitmekesiseid riike kui Uus-Meremaa ja Austraalia, elada päev korraga, nautida parimat ilma ja parimaid sööke, tutvuda ülisõbralike kohalikega. Käisime erinevates istandustes tööl ja teenisime raha, et edasi reisida.
Kodumaal toimuvaga hoidsime end ikka kursis. Mul jäi kallimaga selline jutt, et ta ei pea mind ära ootama, aga võib. Rääkisime tihti Skype’is ja asi tunduski toimivat.
Olen püsimatu inimene ja iga asi ammendab end. 14 kuud oli minu jaoks piisav, otsustasin tagasi tulla. Mujal on tore, aga kodumaa on ikka kodumaa.

Mees jättis maha
Nüüd, nädal siin olnud, tundub, et idealiseerisin vist üle. Vahetult enne tagasilendu saatis mu kutt (praeguseks siis ekskutt) pika kirja, kus seletas, et oleme ikka vahepeal lahku kasvanud, tal omad asjad ja pole mõtet uuesti üritada.
Võinuks seda siis varem öelda. Töö mind enam ei oodanud ja korteri pean nüüd uue otsima. Ööbin praegu oma asjadega ühe sõbranna juures ja mõtlengi, et mis edasi. Pealinna hindu arvestades on üürika võtmin rikkurite teema. Kuigi suur suvi on käes, siis ikka näib, et eestlased on kuidagi mornid ja tõsised. Meedias on samuti peamiselt uudised mingitest valimispettustest, tapmistest ja hinnatõusust.
Ehk alles alguse asi, aga praegu hakkab vägisi tunduma, et välismaal ikkagi oli parem. Näis, kui kauaks siia pidama jään. Ehk peakski jälle välismaale minema, sealt vaadates tundub kodumaa hoopis ilusam. Igatsuse asi vist.