Avameelne pihtimus: alkohol ongi minu parim sõber

 (34)
Öö
Foto: Tanel Meos

Seisin hiljuti toidupoes kassajärjekorras, kui mulle taarus otsa üks purjus kodutu. Ta riided haisesid, nägu oli must ning värisevate käte vahel hoidis ta kanget õlut. Ma tõmbasin tagasi ja lasin ta mööda, seda tegid ka mu eesseisjad. Mees otsis ligi viis minutit taskust sente. Luges siis neid ühe- ja kahesendiseid, kuni viimaks sai raha kokku. Ta näol oli õnnis naeratus, kui oma joogikesega välja kõndis.

Kõik ohkasid kergendatult, läks minema see joodik. Ohkasin ka mina, ent hakkasin hiljem mõtlema, kas ma ka ise kuidagi väärikam olen? Mu riided ei haise ja näolapp ka veel igati viisakas, aga pudel on ka minul pidevalt kõrval. Mitte küll kange õlu, aga vein, siidrid, rumm, Vana Tallinn jne. Nimekiri on pea lõputu.

Vein juba hommikusöögi kõrvale

Ilmselt olengi üks tüüpiline näide neist linnatšikkidest, kes kulgevad ühelt ürituselt teisele, kurdavad kui raske ikka nende töö ja elu on ning pidevalt joovad. Ma elan üksi, teenin normaalselt ja vaba aega on ehk liigagi palju. Kui õhtuti kohustuslikus joogas või rulluisuringil käidud, istun kodus ja mõtlen, mis teha. Ehk loeks raamatu? Vaataks mõnda sümpaatset filmi? Jah, võib sedagi teha, aga eks ikka kohustuslik veinipokaal juurde.

Seotud lood:

Käisin hiljuti Prantsusmaal reisimas, seitsme päeva hulka ei mahtunud päevagi, mil poleks veini joonud. Isegi hommikusöögi kõrvale sai seda vahel võetud, et ikka kohe päevaks rõõmus hoog sisse. Koju jõudnud, mõtlesin õudusega, et kuidas küll nii palju jõin, aga sain kohe ka aru, et ega see mu argipäevadest väga erine. Võtkem või eelmine nädal. Mul oli puhkus ja aega liigagi palju. Esmaspäeval tähistas üks sõbranna sünnipäeva — jõin punast ja valget veini segamini, järgmisel hommikul mõistsin, et see polnud kõige arukam mõte. Kogenud veinijoojana peaksin ju ometi teadma.

Teisipäeval käisin sõbra pool ja ega siingi traditsioonidele tuld ei anna, väike rumm käis asja juurde. Kolmapäeval käisin paari sõbrannaga kontserdil ja pärast võtsime mõned kokteilid. Neljapäev… Oot, tõesti, neljapäev oli kaine päev! Reedel sõitsin Soome muusikafestivalile, loomulikult sai sealgi alkoholi joodud ja ka Helsingi ööklubisid külastatud.

Narko on out, alko in

Kindlasti on hea kõrvalt kritiseerida, et mis sul viga on, leia endale mees, saa lapsed ja ole kodus õnnelik. Samas, kas see on ka see ideaalne õnn? Ma kardan, et mu viga ongi selles, et ehk ma pole nii avatud inimene, ma vajangi enda sütitamiseks ka alkoholi. Näiteks narkootikume pole ma kunagi proovinud ega plaani seda ka teha. Alkoholiga on teine lugu. Totter mõelda, aga isegi mu elu pikim suhe sai alguse tänu alkoholile — juhuslik pidu ja juhuslik tutvus, millest arenes midagi enamat. Olime koos kolm aastat. Isegi osad töövõidud on seotud alkoholiga, sest inimesed ei istu ju vaid ninapidi koos kontoris, väga palju jutte ja infot levib ikka vabamas vormis, tõesti kuskil kohvikus veiniklaaside taga.

Mu üks parimaid sõbrannasid on karsklane, ta ei heida mulle joomist ette, aga samas ma mõtlen, et mina päris sellist elu ei tahaks kui tal. Ta käib väga vähe väljas ja on nii kinnine kui võimalik. Ta on ehitanud enda ümber range raami — ma ei suitseta, ma ei joo, ma armun elus vaid ühe korra! See kõik on ilus, aga päris elu nii ei käi ja palju jääb tegemata.
Seega las olla asjad, nagu nad on. Alkohol on küll üldjuhul vaenlane, aga vahel ka sõber.