Eesti mees imestab: miks kardetakse nii meeletult üksindust ja ei julgeta uuele ringile minna?

Mu tuttavatel, naine ja mees, on selline probleem (viisaks on seda vist nii nimetada), et vahele tuli veel üks naine. Naine number üks on mehega kokku-lahku käinud varsti neli aastat ja keeldub minemast üksi edasi. Nõustus isegi kolmese suhtega naine-mees-naine.

Mehe arust, kes seal vahel on, on kindlasti lõbus, selles ma ei kahtle. Ta saab ju vaadata, kuidas kaks naist tema pärast sõdivad. Kuid, kui ma oma sõbrannalt konkreetselt küsisin, miks kuradi pärast ta kardab üksindust või uuesti kellegagi suhte loomist, sain väga idiootse vastuse. See naine nimelt, vanust natukene üle 30, väidab, et üksindust on tal elus piisavalt olnud. Aga minu arust 5 aastat ei ole piisav, ei ole!

Kui ikka inimene peab loobuma, siis paratamatult tuleb alla neelata uus magus üksindusepill. Ja mis uude suhtesse puutub, siis ta ei taha end kättesaadavaks teha kahele tüütajale ja ütleb ka, et ei ole enam esimeses nooruses.

No mida teha sellise rumala, samas kena välimusega naisega? Miks kardavad inimesed nii meeletult üksindust? Või miks ei julgeta edasi minna, uuele ringile? Kas on raske loobuda halvast seltskonnast ja astuda sisse ööklubi uksest ning leida sealt endale tõeline prints? Või siis Badoo, Tinder ja leida kasvõi välismaa mees?

Andke nõu, rahvas!