Alustan endast. Ma olen sale blondiin, aga kahjuks olen ma 183 cm pikk. Küsite, et miks “kahjuks”? Mul on vastus olemas — nimelt olen ma liiga pikk, et sobida kokku ühe toreda Eesti mehega.

Minu viimane peika oli sama pikk kui mina, aga ikkagi tekkisid meil juba suhte alguses minu pikkuse pärast probleemid: ta ei tahtnud, et ma kannaksin kontsi, sest nendega olin ma temast pikem. Minu jaoks see ei olnud probleem, aga tema tundis ennast halvasti, kui pidi minule alt üles vaatama. Meie suhe kestis peaaegu aasta ja kui me otsustasime lahku minna, siis oligi tema poolt põhiline põhjendus see, et ma olen liiga pikk. Olgu, ta serveeris seda umbes nii, et ma olen liiga ilus ja liiga ilusa kehaga ja … noh, liiga pikk... Kas te kujutate ette, mis tunne see on, kui teid jäetakse maha põhjendusega, et te olete liiga hea? See ei ole hea tunne.

Nüüd on mu eksil uus naine: armas keskmist kasvu neiu, kellel pole ühtegi väljapaistvat välimuse eripära. Mina aga olen ikka üksi. Käisin hiljuti reisil Hispaanias, kus mehed vaatamata sellele, et nad olid minust lühemad, soovisid minuga tuttavaks saada. Ja mina hakkan nüüdseks aru saama, et tõesti, Eesti mehed on minu jaoks liiga lühikesed — mitte ainult oma kasvu poolest, vaid just oma suhtumise poolest...