Eesti õõvastav reaalsus: alkohoolikute lapsed pitsi ei sülita?

 (21)
Eesti õõvastav reaalsus: alkohoolikute lapsed pitsi ei sülita?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Eesti elu argireaalsus — igaüks tunneb kedagi, kelle perekonnas on alkohoolik. Ja alkohoolikute lapsed jagunevad laias laastus kaheks — need, kes oma edasises elus alkoholitarbimist absoluutselt ei tolereeri ja need, kelle jaoks on joomine nii normaalne, et ei oskagi seda enam adekvaatselt vaadelda.

Muidugi on vahel igasuguseid pooltoone ja erisusi, maailm ei jagune täpselt mustaks ja valgeks. Eks enamik joodikute lapsi ole lapsena endale ja teistele kinnitanud, et tema küll kunagi jooma ja suitsetama ei hakka, aga mingil perioodil elus ikkagi kõik asjad järele proovinud. Kas ja kuidas suhe tarbimisega edasi läheb, selle määrab iseloom, elustiil, sõpruskond ja paljud muud tegurid.

Mina ise olin teismelise ja kahekümnendates noorena sotsiaalne alkoholitarbija. Mingil hetkel sai neid pidusid nii palju, et hakkasin lausa mõtlema, et äkki on mul probleem. Õnneks ei olnud. Elustiili muutus aitas palju kaasa ja nüüdseks pole ma juba mitmeid aastaid alkoholi tarbinud. Pokaal šampust või veini on paar korda selle aja sees juhtunud, aga eelistan alkoholivabasid jooke, sest minu arvates on õlled, siidrid, veinid ja šampused kraadivabana paremad. Suminat pähe saada ma ei taha ja seltskondlikus mõttes klaasi tõstmiseks on need head küllalt. Need, kes räägivad, et nemad ikka õllest või veinist loobuda ei saa, sest ainult maitse pärast joovad, neid ma ei usu mitte kopka eest ka. Ei joo te ainult maitse pärast! Siin on ikka see švipsisolekusõltuvus ka mängus! Aga tean mitmeid teisigi, kes samamoodi täiskasvanuelus on leidnud, et lapsena nägid nad joomist liialt ja eks ole oma elus ka natuke juba tarbitud ning lolluseid tehtud ja see alkoholijoomine on üks mõttetu ja laastav asi. Mõned on muutunud lausa nulltolerandiks ja ei kannata joovaid inimesi silmaotsaski. Mind seltskonnas ei häiri kui paar õlut võetakse, aga lausjoomist ei salli ka mina. Juba see mentaliteet ärritab, et igal kokkusaamisel peab tingimata alkoholi jooma. Õnneks üha enam saame kokku sportimiseks või muudeks üritusteks, kuhu juurde alkohol ei sobi ja peaaegu igaüks on oma tarbimisi tunduvalt vähendanud.

Ja siis on need teised tuttavad, kelle jaoks alkoholi tarbimine on nii igapäevane ja normaalne, et nad ei oska liialt muretseda. Näiteks tuttav, kelle elukaaslane joob iga päev kuuspaki õlut või üks teine, kelle kallima igaõhtuseks kaaslaseks on liiter veini. Kui ma olen silmi pööritanud ja küsinud, et kas tõesti, igal õhtul, kuidas sa seda kannatad, siis on vastatud, et nad ei pane seda tähelegi, see on nii normaalne. Kuuspakimees oli varem veel enam joonud ja see juba segas pereelu, aga praegune olukord on hea ja elukaaslane ei muutu vastikuks, vaid on sellise joomise juures lõbus ja tore. Ikka leitakse oma kaaslaste joomisele vabandusi — tal oli raske tööpäev, las ta lõõgastub, ega ta purju ei jää ja järgmisel päeval on täiesti vormis. Mul hakkab õudne, sest olen aastaid näinud, kuidas mu isa alustas päevi sellega, et esimese asjana avas õllepudeli, sest muudmoodi ei suutnud ning ema ei teinud väljagi, see oligi argireaalsus. Samamoodi oli normaalne see, kui mindi õlut joonuna autoga sõitma või mootorsaega puid lõikama. Eks see oli minu jaoks ka loomulik ning ei mõelnudki, et niimoodi võib isa surma saada või teistele viga teha. Alles hiljem olen mõtlema hakanud, et appi, kuidas küll vedas, et midagi väga hullu ei juhtunud. Moraali lugeda ma ei taha ja igaühe enda asi on, kuidas nad elavad ja suhtuvad, aga kõrvalt näha on see mõnikord nii hirmuäratav.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare