Eestlane, õpi puhkama! Usu, midagi ei juhtu, kui sa veedad paar päeva täiesti tegevusetult
Töökuses ei olegi midagi halba ja kõik oleks kena, kui sellega kaasneks ka arusaam, et aeg-ajalt on hädavajalik puhata ja mängida. Keskmisel inimesel aga tõusevad seda fraasi kuuldes kulmud lakke ja tuleb Ita Everi metsanõia häälega sisehääl tänitama: “Või tema tahab puhata ja mängida? Puhata ja mängida? Marss tööle!”
Eks see kõik ole äraleierdatud teema, aga praeguse puhkuseperioodi tõttu on vajalik jälle meelde tuletada, et inimesed tõepoolest ka puhkaksid. Lubaksid endale vähemalt paar päeva, mil nad ei teegi midagi mõistlikku, ei torma kusagile, laseksid teistel enda eest otsustada ja end teenindada.
Mina olen pärit sellisest perekonnast, kus kogu aeg oli tarvis midagi teha ja logelemist ei sallitud. Lapsena pidin kas või seina ääres püsti seisma ja tapeeti siluma, et mitte harrastada oma lemmiktegevust — lugemist. Seda isa kohe üldse ei sallinud, kui mind ninapidi raamatust leidis.
Hilisemas elus on kohutavalt raske olnud oma süütundest lahti saada. Ma ei oska puhata. Võin end küll raamatusse aeg-ajalt ära kaotada, aga pikemalt lesima jäädes kummitab ikka kuklas kõik see, mida ma võiksin ja peaksin samaaegselt tegema. Eriti raske on minusugusel haige olla, st olla sunnitud lamama. Tüüpiline eestlane läheb haigevoodis tõredaks, sest tunneb end logelemise pärast süüdi.
Kuna eneseanalüüsis pole keskmine inimene just väga tugev, siis oma tunnete tunnistamise asemel suunab ta viha hoopis neile, kes ta “haigeks tegid” ja meditsiinile, mis teda piisavalt kiiresti terveks ei tee. Siit ka kõik need jutud halbadest kogemustest arstidega. Me ei oska olla haiged, aega maha võtta, kuulata mõistuse ja arstide häält. Tahaks kohe terveks saada ja edasi tormata.
Üks suurimaid müüte, mida edasi antakse, on see, kuidas Eesti naine kartulivao vahel sünnitab ja siis kohe põllul tööd edasi rühmab, tegemata teist nägugi. Seetõttu tembeldakse kõik rasedad, kes julgevad millegi üle kurta, nõrkadeks ja saamatuteks virisejateks. Seetõttu on paljud lapsega koju jääjad ka pidevalt õnnetud ja sunnivad end takka rühmama, tormama, pidevalt kusagil osalema ja üleüldse kohutavalt tublid olema.
Reaalsus on aga teine. Talupojaühiskonnas oli perenaine siiski nii väärtuslik vara, et nurgavoodisse jäämist peeti vajalikuks kohe mitmeks nädalaks. Sel ajal toimetas majapidamises vana perenaine või muud abilised. Esimestel sünnitusjärgsetel nädalatel on naise peamine ülesanne imetada. Kes pole seda kogenud, ei saagi mõista, et tõepoolest möödub päevi nii, et iga tunni tagant imetad, vahepeal tukastad, sest oled ise väsinud ja ongi ainult aega ning energiat lapse eest hoolitsemiseks.
Edaspidi läheb kergemaks ja saab jälle hakata tasapisi toimetama ning kogu kodumajandus enda õlule võtta. Puhkust ja vastsündinuga nurgavoodis olemist ei saa kuidagi võrrelda, aga müütide ja sõnavaliku (emapuhkus on eriti vale ja vilets väljend) tõttu pannakse need ikka ühte patta.
Üldkokkuvõttes tahtsin öelda, et julgege aega maha võtta ja teistele loota! Uskuge, maailm ei jää seisma, kui pere sööb kolm päeva järjest makarone või sügavkülmutatud toitu! Ja päev tööle mõtlemata pole raisatud, vaid võidetud päev.
