Ehmunud mees: naised on nii ülbeks ja agressiivseks muutunud!
Olen 42-aastane mees. Abiellusin päris noorelt, üheksa aastat tagasi. Kahjuks hiljuti me suhe lõppes, kuna naine leidis teise… Oma kahte last kasvatame ühiselt edasi, lihtsalt mitte enam koos elades.
Üksi mulle olla ei meeldi. Igatsen enda kõrvale armsat naist, kellega oma elu jagada. Olen hakanud taas väljas käima — õnneks on üks mu sõber samamoodi hiljuti pikaaegsest elukaaslasest lahku läinud, nii et päris üksi ei pea ma mööda baare kolama.
Ma selgitan, et ma ei käi mööda mingeid urkaid, vaid normaalsetes kohvikutes normaalsel kellajal, mitte hilisööl. Siiski on nende naiste puhul, keda sõbraga kohanud oleme, armsusest ja malbusest asi kaugel. Kui küsid viisakalt, kas teiega võiks tutvuda või äkki tohiks teile joogi välja teha ja teie lauda istuda, saadetakse meid pikamalt mõtlemata põrgusse. Ja mitte ilusate sõnadega.
Mis toimub, naised? Kas aeg on vahepeal nii palju edasi läinud, et mina kui mees olen mingi alamast liigist tegelane ja mind võib rahumeeli pimedasse kohta saata, vaevumata mulle isegi teist pilku visata?
