Elasin 15 aastat koos mehega, kelle juurest pidin lõpuks tühjade kätega lahkuma: laste kasvatamine, toit ja kodutarbed rahalist väärtust ju ei oma

 (116)

Elasin 15 aastat koos mehega, kelle juurest pidin lõpuks tühjade kätega lahkuma: laste kasvatamine, toit ja kodutarbed rahalist väärtust ju ei oma
Photo by Sue Zeng on Unsplash

Kirjutan oma loo vastuseks naisele, kes kahtles, miks ta mehe korterit enda koduks pidada ei saa. Meie peres on ka lapsed, meie ühised, muuseas. Aga mind visati kodust välja ja pidin lahkuma koos laste ja tühjade kätega.

Meie alustasime oma ühist 15aastast elu (abieluni ei jõudnudki) üürikorteris ja lõpuks, kui mees sai tõesti hea ja tasuva töö, võttis ta pangalaenu, et osta meie esimene ühine kodu. Kokkulepe oli, et tema võtab kodulaenu enda nimele, sest minu palk oli tol ajal väike ning liisisin endale ise autot. Ridaelamu, mida pidasin oma koduks, oli mulle tõesti armas — sisustasin selle oma käe järgi, ostsin sinna mööblit, kardinaid, vaipu, voodi ja voodipesu, raamaturiiuleid ja taimi… tegin sellest MEIE kodu, kus meil mõlemal oleks hea olla. Ka lapsed sündisid seal. Tagantjärele tark olles oleks ju võinud ja pidanudki kõik tšekid alles jätma, et lahkumineku ajal tõestada oma kulutusi, aga armunud inimene, kes loob oma armastatud inimesega kodu ja peret, ei mõtle sellistele asjadele. Ega ka sellele, et peaks igaks juhuks endale oma korteri hankima.

Täiesti loogiline on see, et pärast laste sündi ei olnud minu enda rahaseis kiita. Emapalk oli üsna väike, sest enne esimese sündi olin tööl käinud ainult pool aastat. Õnneks midagi siiski sain ning kulutasin oma raha perele. Nagu see ikka käib — mina olin see, kes hoolitses laste eest, ostis neile riideid ja maksis trenniraha, ostsin ja tegin perele söögi, mida loomulikult ka mees sõi, värskendasin aeg-ajalt kodutekstiile ja ostsin väiksemaid mööbliesemeid jne. Söögiraha küsisin mehelt juurde, oma kulud katsin alati ise.

Seotud lood:

Tema tasus siis kodulaenu, mina majandasin oma väikese emapalgaga oma autoliisingut. Kui tööle tagasi läksin, ei küsinud temalt enam midagi, sain oma rahaga majandatud nii enda, auto kui suuremalt jaolt ka lapsed.

Mees tegi tööd ja elas üsna vabalt oma elu. Aga kõikidel meie sõpradel oli nii, selles polnud midagi imestamisväärset. Ma muidugi ei tea, kuidas neil rahaasjad olid korraldatud.

Ja 12 aastat hiljem see juhtus. Nagu välk selgest taevast teatas mees mulle, et ta soovib oma eluga edasi minna, sest ta pole enam õnnelik. Palus mul järgmiseks päevaks oma isiklikud asjad kokku pakkida ja välja kolida, kuigi teadis väga hästi, et mul pole kuhugi minna. Aga uus tüdruk juba ootas, millal saaks kolida sisse majja, mida mina nimetasin oma koduks.

Loe veel

Mul ei olnud mitte millelegi apelleerida. Kuna me abielus ei olnud, siis polnud ka mingit õigust ridaelamule, kus ma olin üles kasvatanud meie lapsed, pesnud 12 aastat tema musta pesu, teinud talle süüa ja koristanud ta nõusid laua pealt. Aga sellel polnud mingit tähtsust, sest selliseid asju ei mõõdeta rahas. See oli justkui tema majas elamise hind. Sain ainult enda liisitud auto.

Ta ei olnud nõus mulle mitte midagi loovutama või kinkima, sest “igaüks peab enda eest ise hoolitsema”. Väidetavalt olevat ta seda mulle kogu aeg rääkinud ja ma ise olin olnud rumal, et olin seda tõlgendanud nii, et “iga PERE peab enda eest hoolitsema”. Tema oli rääkinud ainsuses, mina oma armastuse pimeduses aga mõistsin seda nii, et mees ja naine, lapsevanemad, on perekond ja hoolitsevad üksteise eest. Ta palkas endale advokaadid, kes tegid mulle selgeks, et mul on aeg lahkuda ja kaasa saan ainult enda riided. Kolisin vanemate juurde esmalt ning siis laenasin õelt ja vanematelt korteri üürimiseks raha. Lapsed, muide, pidid ise valima, kas tahavad jääda tema või minuga. Tulid minuga.

Aga kõik asjad, mis ma olin sinna ridakasse ostnud: toit, rätikud, vaibad, lauad, riiulid, voodipesud jne jäid sinna, sest mul ei olnud võimalik tõestada. Mingit kompensatsiooni selle eest ei saanud. Ega ka selle eest, et olin aastaid koduperenaine olnud mehe soovil. Mees raius, et see kõik tuli tema raha eest ja tema asjad jäävad tema koju. Olin omadega nii läbi, et lõpuks enam ei jõudnud ega tahtnudki sealt midagi, ainus soov oli, et see kõik lõpeks. Andsin ta kõikidele nõudmistele järele, niimoodi oli vaimsele tervisele lihtsam.

Alustasingi täiesti uut elu täiesti nullist. Lapsed käivad kord kuus nädalavahetuseks isa juures ja saavad tema ja ta uue silmarõõmuga vahepeal koos reisida. Minul ei ole raha, et neid reisile viia. Muuseas, see, et isa oleks üldse nõus lastega edasi suhtlema, tuli tingimusega — ei mingeid ametlikke alimente! Vastasel juhul saan ma raha, aga lapsed isa enam ei näe. Nagu hiljem muude allikate kaudu teada sain, oli see uue tibi nõue.

Ma ei tea, mida ma oleks saanud teisiti teha. Armastasin ja usaldasin meest, sünnitasin talle lapsed, minu plaan oli temaga elu lõpuni koos olla. Pakkusin talle kõike mida suutsin, lasin tal tööd teha, hobidega tegeleda ja nagu selgus, ka teiste naistega magada, aga sellest ei piisanud. Ikkagi olin halb naine, kes visati kodust välja nagu kaltsunukk. Selliseid lugusid on veel palju, ma pole erand. Kas tuleks kõik tšekid alles hoida, ainult kaardiga maksta poes, et oleks pärast võimalik tõestada ja iga suhte alguses põhjalikud lepingud vormistada või ma ei tea ka… Või tõesti mitte enne ühist elu alustada, kui sõrmused sõrmes ja ühisvara lepingul allkirjad all? Aga tõesti, naised, olge targemad - ka kõige suuremas armupimeduses tuleb hoolitseda selle eest, et endal oleks koht, kuhu minna, sest iial ei tea, millal mehele piss pähe lööb.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare