Elatise vähendamise pooldajad unustavad ühe tõsiasja: lapsi ei kasvata ainult raha! Alimendid maksavad kinni ka ema aja ja vaeva!
Tavaliselt käib lahkuminek ju nii: isa kolib välja, lapsed jäävad emale. Isa käib lapsi esimese poole aasta jooksul vaatamas ja püüab sellega alimentide maksmisest kõrvale hoiduda — ma ju tegelen! Siis on see “tegelemise” moment küll tähtis. Aegamööda jääb isal järjest vähem aega oma laste jaoks, sest kõik muu on olulisem, näiteks uus naine ja uuest kooselust sündinud laps. Nii et see “tegelemise” moment kaob ära ja emal on igati õigus nõuda vähemalt miinimumelatist. Aga selleks hetkeks on isal juba meelest läinud see, et ta ise nõudis varem väiksema elatise õigust, sest “tegeles” lastega. Kogu koorem jääb nüüd ema kanda ja isa ainult maksku — tasugu nii rahalised kulud kui närvikulu.
Laste kasvatamise peale kulub väga palju aega, energiat, närvikulu, emotsioone ja mida kõike veel, mida ei ole võimalik rahas mõõta. Lahutatud ja lastega mitte tegelevad isad seda ei näe, sest neid ei huvita ja nad on eemal. Ema on see, kes teeb süüa, aitab riietuda, juhendab õppimisel, viib ja toob kooli ja lasteaeda, suhtleb õpetajate ja klassikaaslaste vanematega (vajadusel), lahendab lapse vaimse tervise probleeme (mured sõpradega, üksindus, koolikius, õpiraskused) jne. Ema võtab haiguslehti ja istub nädalaid köhivate põnnidega kodus ning tõmbab endale sellega kaela tööandja viha ja saab vastutasuks veelgi väiksema rahasumma pangaarvele.
See ikka ei ole päris nii, et isa ja ema mõlemad viskavad võrdselt 250 eurot lapsele pangaarvele ja kolmeaastane vaadaku siis ise, kuidas selle rahaga hakkama saab, aga vähemalt vanemad on väga võrdselt osalenud! Ka seitsmeaastane ei tule sellega toime, isegi 15aastane mitte! Kõikidele lastele on vaja vähemalt ühe vanema hoolt ja armastust kuni nad täiskasvanuks saavad ja muidugi ka pärast seda!
Emal ei jää lastega tegelemise kõrvalt aega iseendale nagu isal. Ema ei tule koju telekat vaatama või kinnominekuks riideid vahetama, vaid hoolitsema selle eest, et lastel oleks hea olla, kõhud täis, riided seljas, homseks õpitud ja asjad valmis pandud ning kodu korras. Ning mis kõige olulisem — ema on see, kes pakub lastele moraalset tuge ning õpetab inimeseks olemist.
Väikeste laste üksi kasvatamise kõrvalt ei ole emal võimalik käia trennis, sõbrannatada mööda linna, niisama tundide kaupa telekat vahtida või “lõõgastuda”. Laste kasvatamine, erinevalt papade arusaamast, on raske, pingeline ja pidev töö.
Kuidas seda kõike rahas mõõta? Kes selle peaks kõik kinni maksma? Sellepärast jääbki arusaamatuks virin, et ma ju maksan NII PALJU oma palgast ära, see on nii ebaõiglane, kuidas ikka nii saab. Aga kuidas nii saab, et isa jätab iseenda lapsed unarusse, ei tunne nende vastu kuude kaupa huvi, aga samas loodab, et mingi minimaalne summa, mis ema pangaarvele laekub, piisab selleks, et sa saaksid ennast südames ikkgi heaks isaks pidada? Täiesti jabur.
See miinimum 250 eurot katab tõesti üsna vabalt ühe lapse vajadused, jah, hea majandamise korral jääb pisut ülegi. Emal, kes rabab 24/7 üksinda laste üles kasvatamise heaks, on täielik õigus seda üle jäävat raha kulutada vastavalt enda paremale äranägemisele. Kui tal jääb tõesti laste kõrvalt aega, siis mingugi teatrisse, küünehooldusesse või juuksurisse, lubagu ka endale vahel mõni uus kleit või kingad. Emaks olemise eest ei maksa keegi preemiat, aga mingigi hüve ja boonus peab jääma naisele, kes kahekesi vastu võetud otsuse tagajärgede eest ihuüksinda vastutama on jäetud.
Seega ei ole mitte mingil juhul vaja praegust süsteemi muuta. Hoolduskohustusest on väga lihtne kõrvale hiiida ja seda võimalust paljud vanemad ka kasutavad. Kuni kogu moraalne vastutus ja vastutus laste normaalseteks inimesteks kasvatamisel jääb emale, ei tohi isa ainsat ja niigi väikest kohustust veelgi vähendada!
