Elu spordihullu mehega
Ta unustab poes, mis leiba peab tooma, kuid võistkondade koosseisud ja tulemused, need on tal kõik meeles.
Saan sõbrannadest alati kõige varem teada, kuhu siis viib meie võimalik puhkusetee. Mõni kord isegi neli aastat ette. Kui tehti teatavaks Kanada olümpiamängud, karjatas ta: “Sinna läheme!” Kui siis hakkan sellest mõni aeg hiljem juttu tegema, vahtis ta mind kui kuutõbist: “Sa arvuta ka natuke! Mis see kõik maksma läheb?” Hotellid, lennupiletid …
Täpselt samamoodi karjatas ta ka siis, kui pandi paika kergejõustiku MM Berliinis või LAV-is … Või iluuisutamise EM meie kodulinnas Tallinnas. Aga isegi sinna me ei jõudnud! Sest, esiteks, oli pilet liiga kallis. Ja teiseks, need olid juba otsas, kui suutsin ta oma vingumisega seisundisse viia, et mina tahan Pljušenkot näha!
See teda suurt ei morjendanud, sest iluuisutamine polegi sport. Seal pole higi. Õige spordiala on higine ja sõimurohke.
Seda innustunumalt istub ta teleka ees, kui toimub mingi pallimäng. See huvitab teda kõige rohkem. Kahjuks on ta meile televiisorisse ostnud paketi, kus on vist kõik spordikanalid sees. Ta vahib neid tihti hääletult, sest sinna peale on hea rääkida oma nooruspõlve treeningutest. Põhiliselt läheb kordamisele üks ja sama lause erinevates sõnastustes a la kus mina olin kunagi peaaegu sama kõva mees...
Meie igaõhtune rituaal hambapesu kõrval on AK-uudistejärgne Spordisaade. Siis peavad lapsed elutoast kadunud olema, mina pean tagame koduse haudvaikuse. Ja hoidku taevas, kui ma seda ei suuda! Samas, vahet pole, sest mõlemal juhul keeratakse vlüüm põhja, sest Lembitu Kuuse või Helar Osila reipad numbrirägastikud peavad tal kõik teada olema.
Olen juba ammu tabanud end mõtisklemast, et kas sellised mehed üldse tohiksid abielluda (või moodsamal ajal seda vaba pereelu elada). Käin juba ammu kõikjal dresside ja tossudega, pole ammu teatrisse saanud ega kontserdile. Minu mehest on saanud mulle omamoodi treener, kes muudkui katsub mu keskkohta, ega seal midagi üleliigset või pole... Sporti juba rasvamagudega ei tee!
