Ema kurdab: tulin pärast lapsepuhkust tagasi tööle ja tunnen iga ihurakuga, kuidas see oli vale otsus

 (75)

Ema kurdab: tulin pärast lapsepuhkust tagasi tööle ja tunnen iga ihurakuga, kuidas see oli vale otsus
Foto: Anna Aurelia Minev

Olen pärast 1,5aastast lapsepuhkust tagasi tööl ja süümepiinad on nii suured, et lämmatavad igasuguse võime korralikult tööd teha. Kahju, et üldlevinud süsteem nõuab ema ja lapse lahutamist juba nii vara.

Tegelikult on ju kõik hästi. Alustame sellest, et meil on lasteaiakoht olemas, mis siiamaani on mingi megasuur asi, nagu ma olen aru saanud. Kõigil nii hästi ei lähe, ka paljud meie tuttavad on pidanud lapsed tasulisse hoidu panema või istuvad üldse kodus. Niisiis — laps on lasteaias, kus ta saab väga hästi hakkama, talle meeldib ja ta käib seal hea meelega. Rühmakaaslased on vahvad ja õpetajate kohta pole minul öelda ühtegi halba sõna. Minul on töö, kuhu tagasi tulla. Ka neid naisi, kes nii õnnelikud ei ole, tean mitmeid. Kes saadeti kohe pärast dekreeti minekut ära, kellel paluti umbes aasta pärast üldse mitte tagasi tulla ja kes said koondamisteate esimesel tööpäeval pärast lapsepuhkust. Mina olin aga see õnnelik, kellele hoiti kohta.

Probleem on selles, et kuigi mulle tõesti väga meeldib mu töö ja naudin sellest iga minutit, on mu mõtted on kodus lapse juures. Või siis pigem lasteaias lapse juures. Ma tunnen, et vean teda alt. Hoolimata sellest, et tema rühmas on palju temast veel pisemaid, tundub ta mulle ikkagi veel nii väike ja hädine, et mõte sellest, et ta peab terved pikad päevad ilma minuta olema, toob mulle pisarad silma. Kahju on sellest, et ma tegelikult ei näe oma lapse kasvamist, sellest saavad osa hoopis tema õpetajad. Nemad kuulevad tema esimesi täislauseid, õpetavad ta korralikult sööma ja potil käima ning teistega koos mängima. Nende juhendamisel valmivad esimesed uhked kunstitööd ja saavad selgeks jõulupeol esitatavad laulukesed.

Loe veel

Seotud lood:

Mul on kurb sellele mõelda, aga nagu paljudel teistel emadel ei ole minulgi valikut. Jäta oma laps kellegi teise kasvatada ja mine raha teenima või koli kuuse alla. Nii on eluaeg tehtud ja tehakse ka edaspidi ja see tundubki täiesti loogiline asjade käik. Minu jaoks aga on see nii vale. Ema ja laps ei ole kokku loodud ainult lapse teise või kolmanda eluaastani, vaid see elutähtis side kestab kuni puberteedieani. Kõik lapsevanemad on ju kogenud seda, et 1,5aastane ei lase emast vabatahtlikult lahti ega mine temast terveks päevaks omal soovil eemale. Eraldumissoov tekib lastel ikka väga palju hiljem. Meil ei mõisteta kahjuks seda, et ema-lapse side ei ole ainult lapsele tähtis, vaid emale ka. Peetakse loomulikuks, et laps nutab, kui ema ta lasteaeda maha jätab. Aga seda, kui ema õues pisaraid valab, nimetatakse nõrkuseks ja soovitatakse süda kõvaks teha, sest nii peabki olema. Looduse poolest ju ei peaks, olude sunnil tehakse seda…

Nüüd ongi nii, et kuigi ma istun kontoris ja teen seda, mida mulle meeldib teha, ei suuda ma täielikult keskenduda, sest mure ja kurbus on hinges. Ma ei suuda siin olla ja tunnen iga ihurakuga, kuidas tööle tulek oli tegelikult vale otsus! Meeletult kisub lapse poole. Tahaks teda päeva jooksul kallistada ja musitada nagu siiani olen seda teinud... Soovitused nagu “lase lapsel minna” või “lase lahti” ei aita mind kuidagi. Koju jääda ei saa, sest raha on tõepoolest vaja. Head lahendust ei ole.

Tuli küll pikk ja lohisev kiri, aga sain mure ära rääkida. Tean, et minusuguseid piripille on veel ja see mure ei ole emadele võõras. Palukski Naisteka lugejatelt nippe ja soovitusi, kuidas südamevalust kiiremini üle saada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare