Olen sellest põlvkonnast, kus nooruses taolisel teemal ei räägitud. Nõukaajal oli see tabu, punkt. Loomulikult polnud keegi meist naiivne ega arvanud, et homosid leidub vaid kinnistes raviasutustes ja ka nende hulga võib kokku lugeda ühe käe näppudel. 90ndatel kõik muutus, räägiti vabamalt ka juba taolistel teemadel ning loomulikult sai sellest lugeda seltskonnaajakirjadest. Isegi mitmetes USA teleseriaalides oli see teema sees. Mäletan, et näiteks „Melrose Place’is” oli üks geitegelane. Imelik tundus see ikkagi. Mulle ei mahtunud pähe, et mõni naine tahaks elada naisega. Naine ei asenda ju meest! Ja kuidas sa lapsi saad?

Tütre metsik periood möödus poisteta

Mul on oma abikaasaga kaks last, poeg Marko ja tütar Miina (nimed muudetud). Poiss mängis korvpalli ja leidis endale juba 15aastaselt korraliku tüdruku. Mul on nii kahju, et nad mõni aasta hiljem ikkagi lahku läksid. Miinaga oli teistmoodi, ta mängis kitarri ja tegi bändi. Vahepeal käis üsna provokatiivselt riides ja ajas juuksed lühikeseks. Olen ka ise kunagi olnud punkar, mõistan igasugu faase. Kuigi jah, punkariks teda pigem ei nimetaks. Tänapäeva mõistes oleks ehk hipster õige sõna. Ma ei osanud siis seda tähele pannagi, aga poisse tal keskkooliajal polnud. Tal oli palju sõbrannasid, aga noormeest, kellega kurameeriks, ei. Me ei rääkinud ka sellest, kuidas ema ikka küsiks midagi taolist. Põhjuse sain teada mõned aastad hiljem, käisime koos reisil Austrias ning ühel õhtul ta ütles, et peab mulle midagi rääkima. Muutusin kohe närviliseks.

Tema: ema, mulle meeldivad ikka tüdrukud rohkem. Mul on sõbranna ka, kellega olen pool aastat koos olnud.

Vaikus.

Mina: isegi hästi, kartsin, et oled rasedaks jäänud tont teab kellest.

See lause oli mul muidugi väga intelligentne reaktsioon, eks ole. Ma ei osanud mitte midagi arvata, mu pea oli tühi. Minu tütar ja lesbi?! Miina jutustas ja jutustas, aga minu jaoks läks kogu info ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Lesbi?! Mu tütar ei saa kunagi emaks. Kuidas ma seda tuttavatele selgitan. Just need tühjad mõtted jooksid mu peast läbi.

Terve ülejäänud reisi olin kui zombi, see oli nii ootamatu. Tegelikult võinuks ju varem midagi aru saada, see pole normaalne, et tütar kooliajal ühegi poisiga lähemalt ei suhelnud. Mõtlesin isegi, et äkki oleksin saanud midagi muuta, kui kohe aru saanuks.

Enda käitumise pärast piinlik

Praegu on mul piinlik meenutada, et nii mõtlesin. Homoseksuaalsus pole midagi ebanormaalset, mida ehk õige sekkumise korral ravida saaks. Möödas on pea viis aastat, Miinal on olnud mitmeid tüdruksõpru, praegu on suhtes teist aastat. Ostsid koos isegi korteri. Loodan, et nad jäävadki kokku. Ptüi, ptüi, ptüi — ega ma seda nüüd ära sõnunud.

Mul kulus ikka mitu aastat, et lõplikult oma tütre homoseksuaalsust mõista. Minu jaoks oli see kuidagi nii võõras, aga sain õnneks siiski aru, et see osa tema loomusest. Ta ei defineeri ennast seksuaalsuse kaudu, ja see polegi mingi märgiline latt, mille järgi kedagi hinnata.

Inimene on inimene. Ma olen tutvunud ka paljude Miina sõbrannadega, kes ka lesbid. Väga toredad inimesed — kes töötab sotsiaaltöötajana, kes IT-alal. Väga erinevad ja intelligentsed inimesed. Kellega nad voodit jagavad, ei puutu üldse asjasse. Eraelu jäägu eraeluks.

Sallimatud kaasmaalased

Selle kõige taustal on väga valus leida postkastist mingit rämpsmeili kooseluseaduse vastaselt. Piinlik on lugeda, kuidas riigikogulane Peeter Võsa paneb homod ja nekrofiilid ühte patta. Üritame jätta muljet, et oleme väga läänemeelsed, aga tegelikult on vihkamist siin sama palju kui kas või idanaabrite juures Venemaal. Peeter Võsa ja Erki Noole taolised teeksid meelsasti seaduse, mis saadaks homod nii-öelda geipropaganda eest trellide taha või hullumajja. Olen kindel, et oma sõnavõttudega on nad kahjuks vaid hääli juurde saanud. Kui teha rahvahääletus, siis jääks kooseluseadus vastu võtmata. Tean kahjuks ka enda tutvusringkonnast inimesi, kes räägivad pealiskaudselt, et olgem ikka tolerantsed, aga samal ajal räägivad seljataga halba. Kuulsin näiteks, et üks peretuttav olla oma tütrele isegi öelnud, et Miina seltskonnast tuleks hoiduda. Mõistus tule koju…

Mis ma tahan öelda — rohkem reaalset tolerantsust. Üritage mõista, et kõik ei pea olema ühetaolised. Kui kaks inimest teineteist armastavad, siis keda see sugu huvitab. Vihkamine tekitab vaid vihkamist juurde.