Teadsin seda ka mina, kuid siiski kasutasin ühel hetkel telerit päästja-lapsehoidjana ega mõelnud muule kui kiiresti tegemistvajavatele tööasjadele. Mis aga juhtub ühe väikelapsega, kellel multifilmidest saab meelelahutus number üks — seda sain näha oma lapse peal.

Saatuslik samm minu poolt

Jäin oma viieaastase tütrega haiguse tõttu mõneks ajaks kodusele režiimile. Kui haigus kallal ja enesetunne kehva ega siis lapsel väga mängutuju ega -tahtmist pole. Natukenegi tegid lapse meele rõõmsamaks multifilmid. Lubasin vaadata — pealegi püsib siis laps rahulikuna teki sees! Tegime kokkuleppe, et laps sai valida ühe oma multifilmi DVD, võis selle ära vaadata, et siis taas puhata.

Esimestel päevadel meie kokkulepe toimis ja telekavaatamine piirduski ühe DVD-ga või lastesaadete sarjaga õhtul. Kui aga hakkas paranema enesetunne, suurenes ka vastupidavus ja huvi teleri ees kauem istuda. Saatusliku vea tegin päeval, mil lubasin tal lisaks oma DVD-le vaadata ka multikaid lastekanalilt. Ootamatu abipalve töö juurest naelutas mind mõneks ajaks arvutisse ja nii oligi lapsel võimalus nautida vabadust olla teleri ees.

Sama stsenaarium kordus järgmisel päeval ning elevil laps klõpsis juba teadaoleva kanali ise ette ja mõnulemine võis alata! Mõtlesin, et olgu, ega paar päeva ei tee ka midagi hullu, las ta siis vaatab. Tahtsin tööasjadega võimalikult ruttu ühele poole saada.

Huvipuudus mängimise ja mänguasjade vastu

Oma tööasjadega lõpetanud, leidsin eest ikka veel teleri ees istuva lapse! Mänguasjad olid lapse toas mitmendat päeva puutumata, seal käidi veel ainult magamas.

Lapsel oli tekkinud totaalne sõltuvus multifilmitegelastest Hirmus Henry ja Imelised Spioonid! Nendest räägiti enne ja pärast sööki, nukudki muutusid printsesside asemel lendavateks robotkangelasteks.

Kui ma saingi lapse teleri eest kätte, näiteks joonistama, siis valmisid pildid ainult multifilmide tegelastest. Ja kui varem tahtis laps igal võimalusel õues mängida, siis nüüd ei pakkunud liivakast enam mingisugust huvi. Jalutama minekust polnud mõtet rääkidagi — see pidavat igav olema!

Kui tervis oli jälle korras ja sai tagasi lasteaeda minna, võisin natuke kergemalt hingata — vähemalt enamuse aja päevast oli laps telerist eemal. Küll aga oli see lasteaiast tulles esimene asi, mis koju jõudes käima pandi.

Heast lapsest jonnipunniks

Järjest suuremaks muutunud multifilmivaimustus ei meeldinud mulle algusest peale, kuid esialgu ei osanud ma peale kasutunaseisvate mänguasjade muid tagajärgi karta. Lootsin, et küll see telerivaimustus iseenesest üle läheb. Paraku ei läinud ja lapse käitumine muutus järjest hullemaks.

Ühel päeval hakkas laps muidu tühisena tundunud asja pärast jonnima ja lõpuks minu peale karjumagi. Seda hakkas juhtuma järjest tihedamini ning põhjuseid polnud väga vajagi, et emmega maha pidada järjekordne lahing. Üritasin tuld kustutada lapse fakti ette seadmisega — kui jonnimine jätkub, ei näe ta järgmised nädal aega ühtegi multikat! Järgnenud skandaal lapse poolt andis mulle aimu, et olin vee asemel visanud tulle õli! See oli äratushetk minu jaoks, et igasugused piirid on ületatud — multifilmide liigne vaatamine on lapse reaalsusetaju hävitanud. Ja lapse peale pahane polnud mul mõtet olla, ise ma ju olin talle vabad käed andnud!

Tagasi mängumaailma naasta polnudki nii lihtne

Võtsin ette nii tõsise vestluse kui viieaastasega vähegi ette võtta annab. Selgitasin ja rääkisin, kuidas nii oli juhtunud, et multifilmid olid teda mänguasjade maailmast ära röövinud, rääkisime kõikvõimalikest kahjulikest asjadest, mis liigse telerivaatamisega kaasnevad. Tundus, et vestlus läks korda ja sain suure sammu astutud. Tegime uued kokkulepped ja andsime MÕLEMAD lubadused ka neist kinni pidada.

Hoopis keerulisem oli aga laps tagasi mängima saada! Ta lihtsalt ei mänginud enam oma mänguasjadega. Lõpuks võtsin ta käe kõrvale ja mängisime koos — mängisime nukkudega, joonistasime, mängisime lauamänge jne. Kui ma aga lapse toast lahkusin, lõpetas ka tema mängimise. Ta ei nõudnud küll multikate vaatamist, kuid ta oli lihtsalt tegevusetult.

Nii ma mängisin temaga lõpuks kolm nädalat kuni oli näha, et lapse „lukus” fantaasiamaailm hakkas jälle avanema, tal hakkasid taas tekkima erinevad mõtted mida ja kuidas mängida. Laps jooksis õues ja mängis liivakastis. Multifilmimaailmast oli välja murtud!

Kokku kulus kuu aega, et laps hakkaks jälle tõeliselt mängima. Tegutsema nii, et igal sammul ei keerleks mõtted ainult tuimalt multifilmide ümber. Koos telerisõltuvusega kadus majast ka jonnipunn — lapse käitumine muutus märgatavalt.