Ema tunnistab, et viib lapse iga nädal oma vanematele hoida: mulle jääb siis rohkem raha, et talle kingitusi teha

Eks iga lapsevanema elus on asju, mille pärast nad end ehk pisut kehvasti tunnevad. Näiteks mina tunnen end alati tohutult süüdi, kui oma lapsele iga kuu ei saa lubada ka seda kõige pisemat mänguasja või olen õhtuti nii väsinud, et raamatu lugemise asemel lasen tal teleka ees unne suikuda. Üks asi, mille pärast ma end kunagi süüdi ei tunne, on see, et mu laps veedab väga palju aega koos oma vanavanematega. Ja miks peakski?

Te nüüd kindlasti mõtlete, et ma pean silmas, et viin ta paar korda kuus vanavanemate hoida? Ei, ma viin ta lausa iga nädal mitmel päeval sinna! Ja seda ka juhul, kui ma ise tegelikult midagi pakilist tegema ei pea, vaid olen lihtsalt väsinud ja vajan puhkepausi. Aga see pole midagi häbiväärset, sest neile meeldib koos olla. Mõni hommik viib mu ema mu pisipõnni muuseumisse või hoopis mänguväljakule ja toob minu juurde koju siis, kui kullakallike on väsinud ja valmis uinakuks. Vahel viin ta sinna pärast lõunauinakut ega näe enne õhtut.

Ma ei pea selle eest emale maksma, see pole tema töö ja ma olen õnnelik, et ta on nõus seda heast südamest tegema. See tähendab, et mulle jääb ka rohkem raha, et oma lapsele häid toite osta või kingitusi teha. Mulle jääb aega ka oma lapse isa jaoks ja enda elu nautimiseks.

Miks see teema mulle nii oluline on? Sest mina ei saanud lapsena oma vanavanematega nii palju aega koos veeta, sest neil polnud minu jaoks aega. Ja ma olin seetõttu vahel väga kurb ja kade oma sõprade peale, kes said suviti maale vanaema-vanaisa juurde sõita. Ja nüüd, kui mu oma ema ja isa veedavad rõõmuga mu pojaga koos aega ning mu poeg on ka selle üle rõõmus, siis miks mitte?

Lisaks veedab poiss iga kuu vähemalt ühe nädalavahetuse ka mu abikaasa vanemate juures, kus nad saavad suviti jões ujumas käia, äia autot putitada (poeg muidugi uudistab niisama) ja süüa palju rohkem komme ja küpsiseid, kui ma tal kodus lubaksin.

Ega ma saladust ei tee, me oleme abikaasaga selle üle väga õnnelikud, sest meil on aega käia kohtingutel, vallatleda ja mul on aega trennis käimiseks ja sõbrantsidega kohtumiseks. Aga ma ei vii oma last nendel põhjustel vanavanemate juurde, vaid ma tõesti tahan, et nad saaksid koos võimalikult palju aega veeta.

Kuidas teistel peredel on? Kui palju teie lapsed oma vanavanemate juures on?