Emmepoja kurdab: ma oleks ammu kodust läinud, kui ema mind kümne küünega kinni ei hoiaks!

 (54)
Emmepoja kurdab: ma oleks ammu kodust läinud, kui ema mind kümne küünega kinni ei hoiaks!
Photo by Min An from Pexels

Lugejakirjale 40aastasest keskealisest lumehelbekesest kirjutas vastu 23aastane noormees, kes ei pääse oma emme käppade vahelt kuidagi minema. Kuidas võidelda endale kätte vabadus ema tundeid riivamata? Andke nõu!

Mina olen ilmselt üks nendest, kelle kohta naised ütlevad memmekas ja memmepoeg, sest elan 23aastasena ikka veel emaga. Mitte vabatahtlikult, nagu see stereotüüp ju on, et mehed ise ei taha välja kolida, sest emmega koos on mugav — pesu pestud, söök laual, odav elu. Mu ema ei lase minust lahti, sest ta on mulle sünnist saati rääkinud, et olen ainus, kes tal on ja ilma minuta on ta elu mõttetu.

Oma isa pole ma kunagi läinud, ema on ausalt ära rääkinud, et ta tahtis last ja käis ühe õhtul baaris. Pärast seda sündisin mina. Ema kasvatas mind üksinda ja hästi kasvatas minu meelest — mul ei ole kunagi millestki puudust olnud, kuigi raskeid aegu on meil olnud küll ja veel. Olen emale väga tänulik selle eest, et ta on mind alati armastanud ja minu eest hoolitsenud. Saan väga hästi aru, et ma olen olnud ta elu mõte ja keskpunkt, ta on mulle seda nii kaua rääkinud kui ma mäletan. Aga nüüd, kui ma olen täiskasvanud inimene, on tal väga raske oma fookust ümber suunata ja millelegi muule keskenduda.

Ta ikka kohtleb mind samamoodi nagu siis, kui ma olin 12. Ühest küljest on see armas, teiselt poolt aga ääretult väsitav ja kurnav — ma tahaks ju ka oma elu elada, mitte tema oma. Ema aga ei taha sellest kuuldagi, ütleb, et kui ma ära lähen, siis ei jää talle enam kedagi/midagi ja ta ei ole veel valmis üksinda vanaduspõlve veetma. Kusjuures ta ei ole vana, 50 alles!!! Elu võiks ju uuesti alata, aga ei… Ta nutab, kui ma ära kolimisest räägin ja kirjeldab, kui kurb, igav ja masendav ta üksinda kodus on, ei kujuta sellist elu üldse ettegi. Helistab, kui õhtul hiljemaks välja jään. Poes käies helistab mulle ja küsib, kas ma tahan siniseid või musti aluspükse ja mitu paari sokke ta mulle ostab. See on armas ja mugav, aga väga tüütu juba.

Seotud lood:

Kujutage ise ette, kas mul reaalselt on võimalik mõni tüdruk koju tuua… Ükskord proovisin, siis ema võttis julgustuseks paar pitsi viina ja juba rääkis lastenimedest ja kuidas tema hakkab meie beebile ma ei tea mida õpetama. Selle tüdrukuga ma muidugi väga kaugele ei jõudnudki.

Aga tegelikult ka — kuidas sellise klammerduja küünte vahelt välja pääseda? Ma ei taha talle haiget teha, sest ta on mu ema, ma armastan teda ja olen talle väga tänulik kõige eest. Välja kolides murraks ma ta südame. Eluaeg emaga koos elamist ma ka ette ei kujuta. Mu sõpradel on pered ja mõnel juba mitu last, mitte keegi minuvanustest ei ela enam kodus. Minu ema aga minust lahti ei lase. Päris sellise 40aastasena, nagu loos kirjeldatud, ka lõpetada ei tahaks…

Kõik nõuanded on teretulnud!