Alguses on kõik tore, suured sõbrad ja palju vahvaid tegemisi, aga siis jääb teise poole huvi aina vähemaks, kuni lõpuks olen ainult mina see, kes ühendust võtab ja asju välja pakub, kuni minugi jõud otsa saab ja olen taaskord ühe sõbra (või “sõbra”) võrra vaesem. Võiksin hommepäev siit planeedilt haihtuda ja tõenäoliselt läheks nädalaid, kuid isegi, enne kui keegi märkaks, et mind enam ei ole.

Vahepeal mõtlesin, et kaotan oskuse rääkida, sest istusin nädalate viisi üksi, ilma et kordagi häält teinud oleksin.

Käin väljas, oman hobisid, tutvun inimestega, mulle öeldakse, et olen huvitav ja siis vaikus. Mitte keegi isegi mitte ei ürita esmatutvusest midagi enamat ja kui mina vaeva näen, siis on see ikka alati ühesuguse lõpuga — kui lõpetan ise punnitamise, ei tee teine pool märkamagi ja lihtsalt kaob. Miks ma selline olen, keda nii lihtne unustada on?

Mingisugusest paarisuhtest ei unista ma enam ammu, sest on selgeks saanud, et on täiesti utoopiline lootus, et mõni mees minu vastu püsivat huvi välja näidata võiks. Aga sõpradeta näib see elu väga nukker. Ma olen ju ka ometi sotsiaalne olend ja tahan kontakti teistega, kellegagi koos naerda ning nutta ja matkal käia ja filmi vaadata. Ja ma tahaks, et teine inimene ka vahel huvitatud oleks mind kuskile kutsuda või minuga juttu ajada, mitte, et mina pean alati algataja olema ja jääb mulje, justkui mind lihtsalt talutaks, kuni midagi huvitavamat silmapiirile ilmub.

Terve elu on see nii olnud, põhikoolis olin mina alati üksinda eraldi, gümnaasiumis, kui kokku said võõrad ja erineva taustaga noored, moodustusid sõprusgrupid ja mina olin ikka alati üksinda. Sain küll kõigiga läbi, aga samas olin eraldi, “oma” kampa ei olnud. Kursustel või üritustel olen mina see, kelle vastu kõik kenad on, aga kes ikka alati üksi jääb. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see niimoodi on. Ma ei ole perfektne, aga kes oleks, minusugusele peaks ju ka ometi samasuguseid ebaperfektseid inimesi leiduma, kellega koos imelikud saaksime olla.

Miks ma nii üksi olen?

Teesklen, et mulle ei lähe see korda, aga vahel tahaks lihtsalt röökida, sest nii-nii kurb on.