Abort — kahe otsaga toigas, mille teine ots on eutanaasia

Kes annab loa eluks ja kellel on selle lõpetamise õigus? Kui vaadata muud loodust peale inimese, siis ei leia me kunagi kusagilt abordi, suitsiidi või eutanaasia näidet. Isegi vaalaliste esialgu arvatud massiline suitsiid osutus hiljem ikkagi hulga proosalisemaks, ehkki lõpuni selge see anomaalia ei ole.

Inimlikust seisukohast või õigemini öeldes, moraalist, mille me oleme ise endile sajanditega loonud, oleks humaansem tunda kaasa inimese kannatustele, kuid samas hoida teda ka elus viimse piirini. Sel juhul on inimene üle võtnud looduselt tema ühe põhilise ja vastutusrikkama funktsiooni — loodusliku valiku.

Kas me toome sellega oma liigile head või halba, näitab ajalugu ja oma järeldusi võib teha igaüks vastavalt oma maailmavaatele, usule ja loomulikule inteligentsile. Minu arvamus on, et elu antakse meile ainult üks kord ja kui inimene on elanud oma elu kuni viimse hetkeni, saamata aru, miks ta siin oli, siis las ta lõpetab selle piina ise.

Kui inimene ei ole suuteline adekvaatselt mõtlema, siis on ta juba loodusliku valiku loomulikul lõpusirgel. Me ei tea, kas inimene haigestudes surmavasse haigusse, kannataks vähem ja sureks väiksemate piinadega, ilma meditsiini sekkumiseta või vastupidi. Maailmas, kus elu hind on teinekord mõõdetav grossidega, tundub ligimese aitamine tema piinadest vabanemisel ülla teona. Samas, kas me teadustame endale täielikult selle teo moraali ja kas ei jää meile hinge midagi kripeldama terveks ülejäänud eluks?

Võib-olla tuleks tõsiselt mõelda sellele enne, kui uuele elule alguse anname ja seda mitte ainult ühe indiviidi seisukohalt, vaid tervel ühiskonnal. Kui me peame õigeks elu andmist kõigile riskidele ja ohtudele vaatamata, siis kas meil on õigus seda samamoodi ka lõpetada?