Olen 34-aastane mees, oleme oma naisega koos elanud üle kolme aasta ja mõtlesin, et on vist õige aeg oma naisele ettepanek teha. Ma ei osanud mingit survet peale seda sündmust karta, sest oleme küll omavahel abiellumisest rääkinud, aga naine pole kunagi välja näidanud mingit hullust tanu alla saada, vaid võtnud seda teemat rahulikult — öelnud küll, et soovib abielluda, aga pole mind kunagi tagant kiirustanud.

Tahtsin naisele ilusat jõulukingitust teha ja kuna nagunii viibisime sel ajal reisil ja veetsime romantiliselt aega, siis otsustasin, et on õige aeg. Paljud mu sõbrad on samuti oma kaasadega kihlatud ja ütlesid mu väikese pabistamise peale, et pole midagi, see on loomulik samm ega tähenda, et kohe tuleb pulmad pidada.

Tegingi siis reisil abieluettepaneku. See oli väga romantiline hetk, naine võttis ettepaneku pisarsilmil vastu ja ülejäänud reisi oli ta eriti õnnelik ning rääkis vahetpidamata varsti tulevatest pulmadest. Panin selle käitumise algse entusiasmi arvele.

Nüüd oleme juba terve nädala kodus tagasi olnud ja entusiasm ei paista kuhugi kaduvat. Naine ostis mingeid pulmakatalooge kokku, uurib kogu aeg, millal siis ikkagi tähtis üritus toimub, keda me pulma kutsume, mida pulmalauas pakume jne. Ma olen ausalt öeldes ehmunud, mul on tööl praegu kiire ja pingeline aeg ja ma tahaks kodus lihtsalt lõõgastuda ning mitte kogu aeg veel rohkem pinget juurde saada selle pulmajutuga. Muidugi ma tahan ise ka abielluda, aga mitte nüüd päris kohe ju. Praegu soovin, et polekski ettepanekut teinud…

Tahangi uurida teistel meestelt — kas teil on ka nii olnud, et pärast ettepanekut muutub naine juba peast pruudiks? Ja kas naiste arvates on selline käitumine normaalne?