Hädas vanaproua: soe sügis ei peleta noori maalt minema, mina aga ei saa nende pärast magada

Naistekale kirjutas vanaproua, kes elab Tallinna lähistel ja on hädas noortega, kes sooja ja ilusa ilma tõttu linna korterisse tagasi ei kipu. Proual on sellest aga lausa peavalu tekkinud.

Soe sügis on küll tore ja ilus, endalgi hea aias toimetada, kuid enam ei suuda ma külma ja koledat ilma ära oodata. Ma elan metsa sees oma talumajas ja lähiümbruses on mul naabriteks võrdlemisi noored perekonnad. Olen siiani nende suhtes üsna leplik olnud, eks isegi sai ju nooruses kõvema häälega lauldud ja reedeti peol käidud. Nüüd on aga kops üle maksa läinud.

Iga jumala nädalavahetus veavad noored oma õuele suure sõprade kamba, kes kõik kordamööda oma parima muusikavalikuga minu kõrvasid kosutavad. Repertuaarist ei saa ma aru mitte midagi, üks tümps ja tümps ning ei midagi ilusat. Selline jaur kestab tavaliselt reede õhtust kuni pühapäevani välja, mil taas kodupoole voorima hakatakse. Kõige jubedam on aga see, et keset ööd vuristatakse garaažist välja ka võrrid ja rollerid ning minnakse keset ööd nendega randa kuud ja tähti vaatama. Ei usu mina, et nad kogu selle asja juures kained on. Olen neid palumas käinud, et ehk säästaksid nad vähemalt mulle öötunnid, mil uni on vanainimese jaoks väga vajalik, kuid ei. Nüüd siis vaevlen siin peavalus ja vaatan naabrite autot iga kord hirmuga, kui see saabub — ega ometi seal tagapingil mingeid kaasavõetud sõpru ei ole.