Mul on kaks last mehega, kes elab juba aastaid välismaal ega maksa meie lastele elatist. Ma isegi ei tea päris täpselt, kus ta on. See selleks. Elan juba mitu aastat koos uue mehega, kes on mu lastele saanud heaks kasuisaks. Ta tegeleb nendega palju, lapsed kutsuvad teda vahel issiks ja vahel tema eesnime pidi, aga nad teavad väga hästi, et tegemist ei ole nende bioloogilise isaga.

Ma olin täiesti hämmastunud, kui lugesin tänasest Õhtulehest artiklit pealkirjaga “Sa pole küll lapse isa, aga alimente võiksid ikka maksta!”, kus ema nõuab oma lapse endiselt kasuisalt alimente. Kust tuleb üldse selline idee?! Ta räägib, et kui nad veel koos elasid, siis mees ju ometi toetas last ja miks peab laps nüüd kannatama, kui mees nendega enam koos ei ela — võiks ju edasi lapsele igakuist toetust maksta!

Ma üldse enam ei imesta, miks sõna “üksikema” saab järjest halvema maigu. Tõepoolest: osad naised, kes jäävad lastega üksikuks, muutuvad täiesti imelikuks. On ju ülimalt nahhaalne nõuda pärast lahkuminekut lapse jaoks raha mehelt, kes pole su lapse isa ja kes niigi oma südameheadusest su last armastas ja toetas. Peaksid olema tänulik, kui ta tahab lapsega edasi suhelda, aga temalt minna kohtu kaudu raha välja nõudma… uskumatu suhtumine!

Kirjutage Naistekale, mida teie arvate — kas kasuisal tekib pikaaegse kooselu puhul kohustus oma kasulast ka pärast lahkuminekut üleval pidada?