"Olen juba umbes kuu aega kõvasti köhinud ja kuigi haigusest on juba pikk aeg möödas, köhin mõni päev jätkuvalt nii palju, et rind ja selg valutavad ning mõnel korral tõmbun isegi valust kägarasse. Kuna sarnaselt olen ka varem haige olnud ja lõpuks ikkagi paranenud, siis ei tahtnud niigi pikkade järjekordadega arsti veel rohkem aasta lõpus üle koormata ja lükkasin talle helistamist pidevalt edasi. Kuna aga lõpuks läks valu juba väga kahtlaseks (mitte, et kägaras olek seda poleks) ja ei taha, et see pikal nädalavahetusel väljakannatamatuks muutub, otsustasin siiski end kokku võtta ja helistada. Sealt saadeti mind aga kuu peale.

"Jõudsin telefoni teel öelda vaid, et olen kuu aega köhinud ja väga valus on, kui teisel pool olev naine küsis mult, kas palavikku on olnud. Minu eitava vastuse peale uuris ta edasi, kas olen veeauru hinganud. Tean küll, et see on nüüd see koht, kus kaval inimene valetaks, sest muidu arstile ei saa, aga ei tahtnud valetada ja ütlesin ausalt, et ei ole. Selle peale saatiski ta mu hoopis eeterlike õlidega veeauru hingama ja salvi rinnale määrima ning teatas, et kui viie päeva pärast üle ei lähe, vaatame edasi. Ütlesin siis selle peale, et äkki keegi ikka kuulaks mu kopsu, köha on nii kaua kestnud ning võtab see ju vaid paar minutit ja saaksin südame rahuga uude aastasse minna, kui midagi ei olegi, aga seda vist teine pool enam ei kuulnudki.

"Kui oleksin tahtnud teada, kuidas köha ravida, siis oleksin võinud ju oma vanaemale helistada või Google lahti lüüa. Sellise suhtumise peale pole ime, et iga asja peale erakorralisse joostakse..."

Kallis lugeja, kas telefonile vastanud õde käitus õigesti või oled ka ise sarnases olukorras nõutult mõtlema jäänud, et mida nüüd siis edasi teha?