Hämmeldunud eestlanna: ei teagi, kumb on hullem — kas lapsevanem, kellel oligi plaanis 6tunnine müramaraton koos lastega vastu pidada või see, kes jäi spontaanselt õllevines tiksuma?

 (98)
Hämmeldunud eestlanna: ei teagi, kumb on hullem — kas lapsevanem, kellel oligi plaanis 6tunnine müramaraton koos lastega vastu pidada või see, kes jäi spontaanselt õllevines tiksuma?
Foto: Kroonika

Nii nagu paljud teised lapsevanemad, elasin ka mina eile kaasa Üheslaulmisele. Ja nagu paljud teised lapsevanemad, jälgisin seda üritust teleülekandena. Põhjuseks asjaolu, et erinevalt ühtedest teistest lapsevanematest sain ma aru, et otsast lõpuni hinnates on tegu pigem äärmiselt valju muusikaürituse kui harda laulupeoga, kuhu oma lapsi tirida ja neid seejärel sinna poole ööni tolknema jätta.

Nende inimeste suhtes puuduvad igasugused pretensioonid, kes õhtu ülevama vaatuse lõppedes ja päikese loojudes oma suuremad ja väiksemad järeltulijad kokku riisusid ja minekule sättisid — emotsioonid saadud, lapsed väsinud, aga õnnelikud, kaasas mälestused, millest veel täiskasvanunangi rõõmu tunda. Mida pidid aga tundma need põngerjad, kelle vanemad õõtsusid laulukaare all lahti läinud “õllesummeril” edasi, taipamata minna hoopis koju oma pisikesi magama panema, kelle heaolu peaks iga kell mingist simmanist tähtsam olema?

Vähe sellest, et üheltki igasugustes blogides avaldatud fotolt või ülekandest ei paistnud mürablokeerivaid kõrvaklappe, külitas enamus lapsi tunde pärast oma uneaega ja pimeduse saabumist maas, proovides keset Metsatöllu ja Singer Vingerit sõba silmale saada, külje all pehmenduseks heal juhul vaid õhuke jope. Ei teagi, kumb on hullem — kas lapsevanem, kellel oligi plaanis 6-tunnine müramaraton koos lastega vastu pidada või see, kes jäi spontaanselt õllevines tiksuma, silmad ei-tea-kus? Miks ei jäeta sellisel puhul võsukesi pigem hoidjate, sugulaste või vanavanemate hoolde? Ons nõnda keeruline paar sammu ette mõelda või omaenese heaolu veidigi ohverdada — eriti, kui isegi kõrvaltvaatajale on päevselge, et lapsel pole ammu enam hea olla?

Ärme parem üldse räägi sellest, kuidas niimoodi maas vedeledes võib isegi täiskasvanud inimene ennast ära külmetada. Ja ärme kindlasti hakka pihta ka selle jutuga, kuidas “vanasti” magasidki lapsed seal, kus juhtus, tegid, mis tahtsid ja sõid, mis ette anti ning polnud häda midagi. Nendest põngerjatest, kelle vanemad neid omaenese lõbustuse nimel väntsuvad, kasvavad suure tõenäosusega samasugused inimesed, kellel Üheslaulmise ilusate mälestuste asemel hommikul vaid pohmell ja Instagrami “klõpsud”. Kas iga eelneva põlvkonna ülesanne polegi siis kasvatada üles põlvkond, mis on eelmisest parem?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare