Hirmul naine: ma juba kardan seda, mis homsel naistepäeval toimuma hakkab...

 (52)

Hirmul naine: ma juba kardan seda, mis homsel naistepäeval toimuma hakkab...
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Naistekaga võttis ühendust vanem naine, kelle mure on see, et tema mehel on juba vanast ajast kombeks naistepäeval jooma kukkuda. Naisele tähendab see ainult tülisid ja pahandusi.

Olen 55-aastane naine. Lapsed on suured ja oma elu peal, elame mehega kahekesi, eelmisel suvel tähistasime juba hõbepulmi. Meil on normaalne läbisaamine ja rahulik elu, aga paraku on elu mind õpetanud kartma igasuguseid pühasid…

Ütlen kohe, et mu mees ei ole kindlasti alkohoolik. Ei ole mingeid sõpradega tinistamisi nädalavahetustel ega muud sellist. Aga on mõned korrad aastas, kus võetakse joomine põhjalikumalt ette. Nendeks on sünnipäevad, jõulud ja aastavahetus ning… naistepäev. Nooremad inimesed seda võib-olla ei tea, et nõuka-ajal oli naistepäev riiklik püha ja vaba päev. See oli tõesti tähtis päev — mehed tõid oma naistele lilli ja šampuse ning tundus, et kõik on õnnelikud. Tegelikult aga läks alati nii, et mehed otsustasid peale šampuse joomist veel midagi peale võtta.

Kuna minu mees ei ole alkoholiga üldiselt harjunud, hakkab tal hästi kiiresti pähe. Mäletan, et meie abielu algusaastatel, kui meie üks laps oli üheaastane ja teine mul alles kõhus, toimus meie üks suuremaid tülisid kogu abielu jooksul. See tuli sellest, et mul oli oma suure kõhuga raske aastase lapsega tegeleda ja ma palusin, et abikaasa ta lastesõimest koju tooks. Kui laps ja mees ei tulnud ega tulnud, siis läksin ise lasteaeda ja seal ootasid kurvalt mu laps ja kasvataja. Mees oli kadunud. Pärast tuli välja, et mees oli sattunud sõpradega kõrtsi naistepäeva tähistama ja lapse unustanud. Tänan väga tõesti, selline naistepäev siis. Mina olin kodus koogi küpsetanud, mis jäigi söömata… See, et tol hommikul ärgates oli mees mulle kinkinud lilled ja šampuse, ei suutnud seda olukorda küll kuidagi heaks teha. Pealegi, mina rasedana ei saanud ju juua, nii et mulle kingitud šampus lahendati koos naabrimehega umbes lõuna paiku ära...

Loe veel

Seotud lood:

Järgmiste aastate naistepäevadel ma juba teadsin, et meestel on komme sel päeval alkoholiga liialdada ega vaevunudki enam kooki küpsetama ega muid pingutusi tegema. Jah, alati sain ma naistepäeva hommikul lilled ja tihti ka šampuse, aga see ei teinud mind eriti õnnelikuks. Lootsin lihtsalt kuidagi selle päeva üle elada ja normaalselt edasi eksisteerida — vaatamata sellele, et teadsin, et mees kukub nagunii jooma.

Kahjuks ei ole tänaseni midagi muutunud. Igal naistepäeval saan ma lilled ja šampuse ja igal naistepäeval läheb mu mees oma sõpradega jooma. Pärast tuleb rõõmsas meeleolus koju ja kujutab ette, et nüüd ma tahan temaga vallatleda. Aga pärast sellist käitumist ma tõesti ei ole romantikast huvitatud. Nii et minu poolest võiks see naistepäev üldse olemata olla!

Ma ei saagi aru, kas meeste selline käitumine on kuidagi nõuka-aja pärand… Nõuka-aja naised, kas teie mehed käituvad samamoodi?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare