Olen üritanud seda analüüsida ja mõelda, miks mul selline hirm on, aga seni pole ma veel järeldada suutnud, millest selline hirm tulla võib. Pean õnneks tunnistama, et pole surmaga just palju kokku puutunud. Kui väike olin, kaotasin venna. Tal oli juba sündides probleeme ja ta oli paljude asjade suhtes allergiline. Veetis suure osa ajast haiglas, kuni ühel päeval, kui ma koju tulin, teda polnud. Ta oli suutnud siin maises ilmas vastu pidada ainult lühikesed 9 kuud. Käisin tol ajal esimeses klassis, olin veel liiga noor ja vist ei teadvustanudki, kui tõsine kaotus see tegelikult oli.

Aasta tagasi matsin enda vanaema. Olin temaga väga lähedane. Lapsepõlves veetsin nädalavahetusi vanaema juures ja gümnaasiumi ajalgi elasin tema juures, kuna see oli koolile lähemal. Tal oli oma maailmavaade ja omad seisukohad, aga siiski oli ta mu vanaema, austasin teda väga. Palju oli neid asju, mida temas hindasin ja mida siiani meenutan.

Vanaema pannkoogid olid mu lemmikud ja kapsarulle tegi ta ka häid. Terve suve läbi müttas ta oma aias ringi: niitis muru, kastis, rohis ja istutas. Mitte kunagi ei kaevelnud ta igavuse üle, ega hädaldanud, et ei saa millegagi hakkama. Kui aega, käis veel teistel omaealistel abiks. Paar aastat tagasi tekkisid tal aga probleemid südamega ja oma viimased kuud veetis haiglas. Ja siis oligi ta läinud.

Üldjuhul ma surmast eriti ei mõtle. See on paratamatus ja ühel heal päeval lõpetame me kõik ühtemoodi. Ainus erinevus on viis, kuidas sureme. Aga vahel, kui mul on aega mõelda ja on kvaliteetaeg endale, uitab mu mõte aeg-ajalt surmale. Mu pilk klaasistub ja seest käib läbi külm jutt ning mind valdab paanika. Mis saab siis, kui mind enam ei ole? Kuhu ma siis lähen või satun? Kuidas saab see olla võimalik, et praegu ma olen ja ühel hetkel mind enam ei eksisteeri. Lõpp sellele kõigele, mis mind ümbritseb ja nägemist neile, kes mulle lähedased. Lõpp minule. Ja siis olen ma ajalugu ning inimesed elavad edasi oma elu mind aeg-ajalt meenutades, kuid mind ei ole enam nende eludes ja aastate möödudes mind enam mäletata. Kus olen ma siis? Kuidas saab see olla võimalik? Rida küsimusi keerleb mu peas tol hetkel.

Vahel aga, vihasena või masendatuna kaob see hirm. Siis mõtlen, et kergem oleks, kui mind poleks. Rumal on nii mõelda, sest peaksime olema tänulikud iga päeva eest, mis meile antud on.

Küll aga võin öelda, et neil momentidel saan aru inimestest, kes endalt elu võtavad. Paljud ütlevad, et need inimesed on argpüksid, et nad ei võitle oma probleemide pärast ega otsi neile lahendusi või abi kelleltki teiselt. Mina aga arvan, et need inimesed on väga julged, sest minul puuduks selline julgus. Nad küll annavad alla ja langetavad otsuse kergema tee kasuks, kuid neil on julgus võtta endalt elu. Minu jaoks on see suurim julgus.

Ma ei tea, miks ma kardan surma. Võib-olla on see hirm miski selline, mis kaob vanemaks saades ja tundub siis kuidagi reaalsem. Samas ei küsi ta ju vanust ja võib juhtuda igaühega meist. Seega peame nautima elu iga päeva täiel rinnal ja hoidma lähedasi, sest võib olla homme me neid enam ei näe.

Ehk on see hirm jääda ilma sellest, mida ma hetkel teha saan ja inimesed, kes mulle kallid, ilusad mälestused, aastate jooksul omandatud oskused, kogemused ning teadmised. Hirm kaotada kontroll enese üle ning tõdemine, et läheme üksi kuhugi tundmatusse ja teadmatusse.

Eks ma lihtsalt lepin ja elan selle hirmuga.