Kuidas sellest aru saada, kas olete tööriist või ei ole? Selle esimeseks märgiks on täiuslik  ülereageerimine.

Näiteks mina sattusin eile ühte spaa sauna,  kui sinna tulid kaks ilusat tõmmut teismelist, nii 13- 14 aastast. Indiast oli üks, teine oli ebamäärane pruunsilm.
Olin üksi, küllaltki tülpinud, istusin laval. Tahtnuksin nendega rääkida  nii:
„Issand kui ilusad te olete? Kust te pärit olete? Oo, Indiast! Ja sina? Rumeeniast? Oi kui tore. Ma olen alati unistanud Indiast, plaanime sobrannadega minna. Tahaks just Delhisse, kasta end Gangesesse, näha pühasid mehi. Mul hetkel üks tuttav on seal, paneb iga päev Facebooki pilte Indiast, seal on võrratult  ilusad inimesed. Aga Rumeenia - oo, vabandust, kahjuks olen näinud vaid kaugelt, Moldaaviast. Küll seal on kaunis loodus, mustlased… Mu poeg igatseb Rumeeniasse, ta tahab Draculale kylla minna!! Issand, kui ilusad te olete!!”
Aga kuna mul oli PMS, kujunes minu vestlus nendega selliseks:
Istusin üksi laval, kui nad leiliruumi tulid.

 “Sauna uks käib kinni!” mühatasin algatuseks.

„Täitsa kinni!!” kraaksatasin, kui nad selle kergelt irvakile jätsid.

„Kas te pole enne saunas käinud, te ei tea, et siin käib uks alati kinni? Siin peab kuum olema. Muidu pole pointi nagu.”

Tõmmud kaunitarid  istusid  mu valge kere kõrvale. Sõin enne sauna tugevalt, ei saanud pidama, sest muide, PMSiga kaotab naine igasugused piirid. Naine on siis lõputu riugaste allikas.

Mul oli kõht suhteliselt eenduv, tõmbasin veits sisse, et viisakam näha, kuid tulemusi tegelikult ei olnud. Kaua ei jõudnud ning lõpuks lasin oma kehal seal saunalaval rahulikult õilmitseda. Natuke siiski rätikuga peitsin voldikesi.

“Siin on tavaliselt 90 kraadi,” arendasin aga vestlust edasi.

Tšikid vaatasid  mind ebamääraselt, sest tõenäoliselt olin ma igas mõttes 90 kraadi, ka oma intensiivsuselt.

„See polegi tegelikult eesti saun, see on soome saun,” mängisin saunagiidi.

Tüdrukud vaatasid mind küllaltki kohmetult.

„ Kuidas te Eestisse sattusite? Kust te pärit olete?” jätkasin ülekuulamist. Mul oli suhteliselt raiuv toon, sest olin kaua leilis olnud ja mul juba veidi iiveldas.

Selgus, et üks oli Indiast ja teine Rumeeniast.

“Ma sündisin siin, ” lisas india tšikk.

„Kui tihi sa kodumaal käid?” Mu raiuv toon oli päris järsk juba. Mul keeras sees. Ma tegelikult ei kannata üldse kuuma.

“Korra aastas,” vastas ta ja naeratas nii nunnult, et oleksin tahtnud hüüatada „isaand kui ilus sa oled,” aga seda õnne ma talle ei kinkinud.

„Mis linnas?”

“Bombeys.”

„ Sa ei ela Delhis?” täpsustasin.

„Ma elan Eestis.”

„ Aga…”

„Meil on aeg minna,” sõitis ta ebaviisakalt mulle sisse. Ja naeratas. Ilusalt. Aga ma ei öelnud talle seda.

„Ma tahan ka Gangese äärde minna…Dracula ja things,” jõudsin neile järgi öelda, kuid juba  nad olid läinud. Ukse täielikult kinni pannud.

Läinud.

Olin punane kui keeduvähk, mul oli nii kuum, et pidin otsad andma, kuid ma ei saanud välja minna. Nad oleksid äkki mind kartma hakanud, et mida see vanaeit tahab?

PMS irvitas mu üle, saite aru? Olin tööriist rahvusvahelises suhtluses. Ma ei tea, mis mulje neile eestlannana jätsin. Pärast kuulsin, kuidas nad kohutavalt kihistasid naerda garderoobis.
Pesin end tükk aega duši all, justkui saaks oma piinlikku ebaviisakust kuidagi maha pesta. Aga ma ei tahtnud neid enam näha, kuigi olin ammu valmis. Mu auto oli pargitud kallisse rajooni, aeg tiksus, kuid, jah, ma ei tahtnud neile ennast enam näidata. Ma kitkusin oma PMSiga parem kana.