Kunagi nooruses lugesin ühte raamatut, minu mäletamist mööda oli autoriks Francoise Sagan, aga pealkirja küll enam ei mäleta. Seal oli üks selline koht, kus üks kunagi väga ilus olnud vanem naine vaatas oma elule tagasi ja ohkas: “Mul poleks ealeski jätkunud jõudu inetu olla.” See tähendas siis seda, et ta tundis, kui palju ta on saavutanud tänu oma ilule ja kui palju rohkem ta oleks pidanud vaeva nägema, kui ta oleks olnud inetu.

Mina olen alati olnud inetu ja arvan hoopis seda, et keeruline elu on ilusatel naistel. Mina elan rahulikult oma elu ja nokitsen oma asju teha, ilusad naised aga tunnevad pidevalt survet veelgi ilusamad olla. Lisaks kardavad ilusad naised palju rohkem vananemist, sest neil on palju rohkem kaotada. Ning viimaks veel see, et ilusatest naistest võivad kergesti saada trofeenaised: nende valik on nii suur, et kui nad pole piisavalt intelligentsed, võivad nad oma valikud teha valedel kaalutlustel ja abielluda rahakotiga… Tihti kestab see abielu nii kaua, kuni nad saavad vanaks ja kaotavad oma ilu.

Tunnen mitut omaealist, kuldses keskeas naist, kes olid noorena tõelised iludused, kuid kes on nüüdseks ära vajunud, lahutanud oma abielu ja võitlevad depressiooniga. Mis neil nüüd kogu sellest nooruspõlve ilust kasu on?

Mina aga — olen nendega võrreldes rõõmsameelne, sest mind vananemine eriti ei morjenda ja olgugi, et ka mina olen lahutatud naine, siis minu ümber on tekkinud paar uut austajat, samal ajal kui mu naabrinaisel, endisel iludusel, pole mitte kedagi ja ta võtab juba aastaid antidepressante.

Ma ei taha üldse ilusate peale näpuga näidata, lihtsalt tunnen neile kaasa, sest tõepoolest tundub nende elu kokkuvõttes palju raskem. Nii et mina ütlen hoopis vastupidi kui tolles raamatus: mul poleks iialgi jätkunud jõudu ilus olla!

Kirjutage Naistekale, mida teie arvate — kas ka teie arvates on ilusate naiste elu raskem kui inetute naiste oma?