Esiti oli meie sõpruskonnas väga huvitav kuulata, kui ta sel teemal rääkis. Näiteks ma ise pole kunagi sellesse teemasse väga süvenenud. Eks ma olen ka ise mõne toidu suhtes pirtsakas ja see on ju inimese vaba valik, mida süüa.
Veganismi olemus siiski üllatas — mis mõttes ei saa lehmapiima juua ja kohukesi süüa? Lisaks tuleb täpselt jälgida, et tooted, mida tarbid (ka ravimid) poleks loomade peal testitud jms.
Kui kuskile sööma läksime, siis Reeli uuris pingeliselt menüüd ja küsis teenindajatelt täpselt, mis ikkagi toitude sees on. Kui kuskil söögikohas polnudki taimset soolast toitu, siis nõudis ta, et kokad midagi tema maitse põhjal teeksid.
Mul oli nendes olukordades alati piinlik, aga Reeli rääkis ikka oma põhimõtetest.

Liha asemel tofu, sünnipäevakingiks sojapiimamasin
Suvel oli Reelil sünnipäev ja loomulikult olid kõik toidud ka vegan-stiilis. Oli üks kummaline tort, liha asemel sõime tofut, mis on veganitel lubatud asjade nimekirjas. Pean ausalt ütlema, et midagi nii maitsetut pole ma eales varem söönud. Ja terve sünnipäeva Reeli muudkui rääkis, kuidas tema süüa teeb, mis foorumites ta netis istub ja kust söögikraami ostab.
Eks seltskonnas on ikka nii, et keda ta pole ammu näinud, need tunnevad veganismi vastu väga huvi. Minul ja mõnel teisel sõbral, kes temaga pidevalt oleme, meil oli sünnipäevapeoks juba täiesti kõrini kogu sellest veganismi jutust.
Pole vist raske arvata, mis Reelile kambakesi siis kinkisime (ta enda soovil) — midagi veganitele vajalikku, sojapiimamasina. Ma polnud varem kuulnudki, et taoline asi olemas. See on üks seadeldis, millega saab sojaubadest piima teha. See oli päris kallis, õnneks oli seltskond suur, kelle peale kulutus ära jagada.

Me polegi enam sõbrannad?
Sünnipäevast edasi on asi vaid hullemaks läinud. Reelil on nüüd mingid uued sõbrad tekkinud, kellega ta siis retsepte vahetab ja koos väljas käib. Hakkasin just mõtlema, et viimase paari kuu jooksul olen Reelit näinud vaid kaks korda. Oleme kuidagi lahku kasvanud. See tundub väga imelik, lahku kasvatakse tavaliselt ikka teistel põhjustel: üks lööb teiselt kuti üle, teise linna kolimine ja muu selline. Aga toidu pärast lahku kasvada?
Mulle tundub, et see veganism on kohati kui religioon, mis enda sisse tõmbab. Samas, ma ei mõista taimetoitlasi sugugi hukka, enda valik. Lihtsalt: see ei pea saama elu mõtteks!