Lugedes lugusid liigarmukadedatest naistest ja meestest, kes panevad oma partneril juuksed püsti tõusma või vähemalt tekitavad pisukestki meelehärmi, mõtlen alati, miks armukadedust nii väga põlatakse. Mina olen armukade ja mu mehele meeldib see. Tema on armukade ja mulle meeldib see. Võib-olla ongi see nii, sest me mõlemad oleme armukadedad ja suudame teineteist mõista.

Meie elu teeb lihtsamaks see, et me ei tee küsitavaid asju ja hoiame oma elud võimalikult läbipaistvad, jagades teineteisega kõiki olulisi päevasündmusi ning vestlusi, mida usume, et teine peaks teadma. Ka selliseid, mis võiks potentsiaalselt tekitada armukadedust. See on ka üks viis, kuidas hoiame oma suhet afäärikindlana: miski ei saa kuskil salaja susisema hakata, teisele on kõik võimalikud ohumärgid varakult teada.

Armukadedusstseenid ei ole meie kodus igapäevased, sest enamasti ei ole vähimatki põhjust, isegi oletatavat mitte. Samas on pidev kiivas valvsus päris ergutav. Tunne, et iga väike kõrvalesamm mehe reageerima paneb, tekitab mõnusa tunde, teadmise, et ta hoolib meie suhtest väga.

Kuidas teie peres armukadedusega lood on?