Kahe lapse ema pihib: olin seitsmendat kuud rase, kui mu mees mind esimest korda ründas ja mult kõrist haaras. Edasi algas tõeline põrgu...
"Olen kahe lapse ema, elan juba mitu-mitu aastat emotsionaalse vägivalla all," pihib üks naine Naisteka foorumis. "Kunagi ammu-ammu, kui tutvusin oma laste isaga, tundus ta täiesti tavapärane mees: viisakas, hooliv, armastav jne. Aastad möödusid ja ta hakkas tühjast-tähjast tüli keerutama, karjuma ja kätega vehkima. Alguses ei arvanud ma sellest suurt midagi, sest olin naiivne ega taibanud, et just need ongi ohumärgid."
"Teist last ootama jäädes olin seitsmendat kuud rase, kui ta esimest korda mind ründas ja mult kõrist haaras, kuid nutsin oma nutud ära ja lasin selle samuti endast mööda. Peale teise lapse sündi algas tōeline põrgu, mõnitamised, solvangud, alandamised, löömised jne.
Pidevalt sain sõimata, et miks ma nii inetu olen ja tema mind ei taha ja kui ma sellele tähelepanu ei pööranud, tiris ta mind juustest ja kiusas, kuni ma jälle istusin pisarates voodiserval, mōeldes, mida edasi teha.
See kõik läks iga kuuga järjest hullemaks, pidev kiusamine ja haiget tegemine (näpistamine, juustest kiskumine jne) kuni pisarad on silmis. Alles siis oli ta päev tehtud ja ta sai korraliku kõhutäie mu üle naerda.
Asi läks veelgi vägivaldsemaks ja inetumaks, kui ühel õhtul solvangute tagajärjel haarasin ma oma telefoni ning olin valmis mõned asjad kokku pakkima ja lapsed kaasa võtma, et saaks ema juurde mõneks päevaks ära minna. Kuid telefoni haarates ta tuli mulle kallale, lõi mind näkku ja vōttis mu telefoni ära ning lõhkus mu sim-kaardi ära, et ma ei saaks kuhugi minna ega taksot kutsuda. Ja ei jäänudki mul muud üle, kui ööbida lastega nende toas.
Hommikul ärgates märkasin, et mu silm on sinine ja see oli esimest korda elus, kui ma ennast sellisena peeglist nägin. Pisarad voolasid alla, mõeldes, mida ma teinud olen, et väärida sellist inetut käitumist? Varjasin oma sinikat kaks nädalat, ei julgenud kellelegi rääkida, mis meil kodus toimub.
Aja möödudes avastas kaaslane, et mind lüüa ongi normaalne ning hakkas seda tihemini tegema ning lisaks ka kiusama. Löömine jätkus aga selliselt, et sinikad tekkisid kohtadesse, kus neid näha ei ole.
Olen varjanud seda kõike aastaid ning pole julgenud kellelegi rääkida, sest olen kahe lapsega kodus olnud ning pole olnud kohta kuhu minna. Olen terve oma elu talle pühendanud ja kõik ohverdanud. Olen teda alati kogu hingest armastanud ja üritanud sellest mitte välja teha, aga tänaseks tundub see juba lihtsalt alandav. Olen üritanud olukorda muuta ja temaga rääkida ning kinnitanud oma tundeid ja üritanud leida temas seda probleemi, mis teda nii rahutuks muudab, et ta oma viha ja kiusuhimu minu peale välja elab. Varasemalt ma eitasin ja ei pannud seda pilti kokku, et tegelikult elan ma emotsionaalse ja füüsise vägivalla all. Olen olnud alati hell, armastav, tore ning hooliv naine ja surunud ennast nii alla, peaasi, et vale liigutust ei teeks või valet sammu ei astuks.
Aga mitte miski ei aita, see läheb ajaga hullemaks, tänaseks on ta muutunud nii isekaks ja häbematuks. Nendel solvangutel ja haiget tegemistel pole piiri, ükskõik, kui palju ma püüan ja need lähevad aina inetumaks ning alles hiljuti hakkas ta mind ähvardama igast erinevate teooriatega, kuidas ta soovib minu elule lõpu teha.
Enam ma sellest mööda vaadata ei suuda ja pean seda inimest ohtlikuks ning kardan temaga ühe katuse all viibida.
Hetkel on olukord eriti raske, kuna olen lastega kodus ning tööd mul pole ja muud elamiskohta ka pole, kuhu minna. Olen silma praegu kinni pigistanud ja üritanud mitte välja teha nendest olukordadest. Ta lubas mult lapsed ka ära võtta, kui ma tema juurest lahkuda kavatsen.
Palun andke nõu, mida teha sellises olukorras? Pereliikmetele pole julgenud rääkida sellest, teeb asja vaid hullemaks."
