Mida päev edasi, seda veendunumaks ma sain — tema on TEMA!

Me olime juba mõnda aega nö käinud, olin käinud temal kodus külas jne., kui tundsin, et oleks viisakas kutsuda ta ka endale külla.
Ootus oma kodus teda vastu võtta oli suur.
Lugesin oma väikesele koeralegi õpetussõnad peale, et ta külalisega sõbralik oleks.
Olin oma lemmikloomast talle palju rääkinud. Koerakesest, kelle vanemad mulle kinkinud olid, kui sain 17. Tema oli minu perekonnaliige juba kuus aastat, tema söötmised ja jalutamised olid nii mõnegi meie plaani segi ajanud või probleemsemaks teinud, aga need polnud ületamatud. Alati sai kuidagi, et kõigil oleks hea.

Sel päeval said kokku mu kaks lemmikut ja minu lootus neist suuri sõpru teha läks vett vedama…

Kohe uksest sisse tulles vaatas mu väljavalitu umbusklikult põrandaid — ega koer kuhugi pole fekaliseerinud, nagu ta end väljendas. Istudes pühkis hoolikalt diivanit, et ega karvu pole kuhugi jäänud. Kui koer rõõmsalt teda nuusutas ja talle end vastu jalga istuma sättis, arvati et kirpudega ollakse nüüd järgmiseks sajandiks kindlustatud.
Minu seletamised koera puhtusest ei aidanud midagi.
Ei jäänudki üle muud, kui saatsin uudistava koera teise tuppa ja sulgesin ukse.
Küll ta harjub, lohutasin end. Inimene, kel pole lemmiklooma olnud, vajab harjumiseks ju aega.

Meie järgmised kohtumised minu pool nägid välja nii, et mulle helistati või teatati juba varem, et võiksin koera teise tuppa valmis viia. Hiljem soovitati koer hoopiski vanemate või sõbranna juurde viia.

Minu heatahtlikud katsed ja seletamised lemmiklooma sõbralikkusest jäid tulututeks. Vaikselt hakati hoopis vihjama, et loom segab meid ja kui palju parem oleks, kui seda koera üldse poleks.
Jäin enda juurde kindlaks. Koer oli enne teda ja siin ei aita muud, kui ära harjuda.
Siit alguse meie esimene pinge. Minu poole ei soovitud enam tulla ja kui kokkusaamist leppisime, vihjati et “aga sa ju ei saa nagunii, sul on ju tähtsamatki teha”.
Ükskord lausa soovitati koer kellelegi teisele anda või “magama panna”.

Ma ei arva, et keegi vägisi kalliks saab, aga ma ei osanud arvatagi, et pean kahe lemmiku vahel seisma ja otsustama, mis edasi saab.
Ma ei tahtnud oma koera vanematele anda. Kuigi teadsin, et nad võtnuks koerakese hea meelega. Kuid see on minu koer, minu väike pere.
Mis siis sai?
Mõtlesin salaja, et kui ma ikka väga kallis olen, harjutakse ka kõigega mis minuga kaasneb.
Ei.
Koerast sai meie suhte proovikivi. Telefonikõned harvenesid, kokkusaamised ka.
Olin kurb. Kaua. Ja hämmingus, et nii resoluutselt oldi lemmiklooma vastu.

Mõtlesin kaua, et kui oleksin koera vanematele andnud, kas siis oleks me õnnelikult kokku jäänud? Või äkki oleks see mittemõistmise lõhe jäänud alatiseks meie vahele?
Kui imelik oli tunda nii täiuslikku mõistmist ja mittemõistmist ühe ja sama inimese poolt.
Ma ei teagi, kas ma tegin õigesti?