Kaltsukariided, kasutatud seinaplaadid ja täis pissitud madrats – mu mehe koonerdamine läheb juba üle igasuguse piiri!
Tükk aega mõtlesin, et kuidas kirja üldse alustada. Siin oleks vist targem alustada lõpust ja pusle niimoodi kokku panna. Püüan algusest.
Abiellusime 7 aastat tagasi. Kõik oli nii meeletult ilus, ainult see rahavärk ei ole teab mis kena meie vahel. Pulmad toimusid ka väga säästurežiimil, aga siis ma ei teinud sellest numbrit. Panin ärevuse arvele ja ega ma nõudnudki limusiini. Elasime üürikorterites ja ikka on vaja nipet-näpet osta, et võõras kodu omasemaks muuta. Siis nagu asi viltu vedama hakkaski.
Koos me midagi ei tee. Kõik ettepanekud nullitakse juba eos ära, kuna need võtavad raha. Ei tohi midagi võtta kontolt. Siis käis pauk ja võitsime päris ilusa summa, et saime hoobilt korteri osta ja raha jäi veel alles 10 000 eurot. Plaanisime hakata remonti tegema ja mees ütles: ma olen rahul, kui pärast remonti jääb meil alles nii 4-5 tuhat.
Looda sa… Säästusid me ei puutu.
Remondiasju ostetakse nii, et joostakse terve linn läbi, et ikka seda kõige odavamat saada. Igasugused mõtted, mis peas keerlesid — need unusta ära, raha ju meil ei ole. Raha peab hoidma. Äkki läheb külmkapp katki, kus Sa siis võtad? On jah saada neid 6 ja 7-me tuhandesi vidinaid, aga ta teab, et mina ju selliseid ei osta. Seinaplaate vaadatakse ka kuskilt portaalist, olgu või katki, aga vähemalt odav. Võiks olla lausa teiste kasutatud. Sama asi on diivani/voodiga. Läbikustud, närakas, haisev — see on ju odav. Ostamegi selle. No kas tõesti oli kraanikauss nii lookas, et vaja oli kööki uut mööblit? Kusjuures oli kraanikauss toigastega üleval… Tema arust võiks elada nii, et istume siis ilusti keset parketti ja lürbime teed. Parkett on tema ostetud ja ma ei jõua ära kuulata seda hala stiilis: minu parkett. Vaata, et ühtegi kriimu MINU parketile ei tee.
Väljas me ei käi. Alkoholi ei joo. Pidusid ei pea. Nohistab oma arvutis uudiseid lugeda ja kui juhtub nägema, et mina kuskil oki-dokis plaate/mööblit/asju vahin, siis teatab tähtsalt: “Mis Sul siin kodus puudu on? Ega Sa ei kavatse seda uhket ja kallit asja ära osta”? Oletame, et diivan maksab 70 euri, aga tema jaoks oleks see maailmalõpp. Päevast päeva saan mööda kodaraid. Lilli ta mulle ei too. Poes uurib luubiga hindu, et ikka see kõige odavam saada. Armastust pole ta mulle... issand, ma ei mäletagi enam seda aega, millal ta armastust avaldas. Koos me midagi ei osta, sest siis on tal üks sõna: “Hiljem”. Seda “hiljem” ei tule mitte kunagi. Toimetan ja tegutsen üks kordki elus oma korteri jaoks, kus oleks mõnus pesa, et ei pea üüri maksma, aga ka siin istu nagu tropp tühjas toas. Ma olen lihtsalt asjade hindu valetanud. Mul on tunne, et leian juba meelelahutuse sellest. Tihtipeale, kui vaja kuskil maksta ja juhtun küsima natuke, siis alati on rahakott kodus, mitte kunagi kaasas. Alati leiab ta vabandusi, miks mitte midagi soetada.
Mida rohkem tema hõõrub, seda isepäisem ma olen… Seda rohkem ma teen. Seda hullemaks asi läheb. Ma olen juba loobunud rääkimast oma mõtetest, missugune võiks olla vannituba. Seda niikuinii ei saa. Mina ju oskan välja valida kõige kallimad plaadid, või siis kolmnurkse kraanikausi või isegi torujupid. Ma olen sellest nii tüdinenud. Ei julge enam kojugi varsti tulla, kuna tean, et alati kui uksest sisse sajan ja olgu mul käes kas või kotitäis kruve, siis saan ikkagi mööda kuppu nii, et tolmab. See maksis nii palju, tema peab nüüd kaks tundi tööl käima, et see kruvikoti raha tagasi teenida. Tema? Me mõlemad käime tööl. Kui lähtuda ainult tema soovist ja oma mõtted maha matta, siis meil olekski ainult neli seina, aga äkki me siis olekski maru õnnelikud. Riided tuleb ka osta kaltsukast. Kui neid üldse osta tohib… Mädanegu selga ära. Ma pole kunagi nõudnud mingeid ehteid/kõrvarõngaid/parfüüme. Kosmeetikat ei kasuta. Käekotte ka ei osta. Praktiline inimene olen. Ma olen nõus vähesega, aga nelja seina vahel olla nii, et kõik vastu kajab, on ka nagu veits nõme… Või…?
Ääretult tõsine mees on ta eluaeg olnud, naeratust temalt ei tule. Ka ei suhtle ta teistega, kui vaid niipalju, kui tööl on vaja. Pingeid vist maandabki minu seljas sõites ja mind ruineerides. Vaine stress on tegelikult meeletu. Sendiveeretamine pakub talle rõõmu. Polnud meil varem raha, olime õnnelikud. Vähemalt mulle nii tundus. Mind ei tee raha õnnelikuks. Pidevalt küsin endalt, et kui konto oleks tühi, kas mees käituks ikka nii külmalt, julmalt ja ükskõikselt. Vihaga. Tunneteta. Ei oska vastata… Tunnen, et see kõik on tunded lämmatanud. Teatab ainult tähtsalt, et tema ei maksa sentigi ja kui minu osa peaks otsas olema, siis tema käest ärgu lootku ma midagi. Küll tema ellu ka tulevat kord naine, kes teda mõistab ja raha oskab hoida.
Paneb nagu kukalt kratsima. Ma ju teen MEIE kodu jaoks. Fakt on see, et kusist madratsit ma osta ei kavatse. Pahtlit osta ei tohi, maksab nii palju, ometi läheb seda ikka piisavalt. Tema ütleb nii: “Raha on ju nii lihtne letile laduda”. Ma ei tea, mida sellest hunnikust seal kontol vahtida? Elu on nautimata. Hakkan ka siis sente veeretama ja igapäevaselt üle lugema. Äkki ongi marupõnev tegevus õhtuti…
Remont aga seisab… Seisab…. Seisab. Raha on vaja koguda. Olemasolevast ei piisa.
Kahjuks.
