Nüüd olen 27 ega taha lastest midagi kuulda. Kaalun hoopis, et välismaale õppima minna, et karjääriredelil pisut tõusta. Mulle tundub päris naljakas, kui kinni ma kunagi lapsesaamises olin. 21-22-aastaselt elasin koos koolivend Rene’ga. Rääkisin pidevalt, kui oluline perekond minu jaoks on. Mulle on alati plaanimajandus istunud, miks ka hakkasin isegi arvutama, kui vanalt osta kodu ja kuna lapsed saada. Isegi koera võtmise tahtsin mingisse vanusesse mahutada. Kokkuvõttes läksin Rene’st paljuski lahku ka sel põhjusel, et tema ei tahtnud perest midagi kuulda. Vaidlesime tükk aega, millal oleks õige aeg lapsed saada. Ta ei saanud aru, et milles ma probleemi näen, elagu hetkes ehk praegu.

Matsin plaani maha

Sellest suhtest on nii palju möödas, nagu ka mu toonastest hoiakutest. Ma olin siis väga noor ja kartsin ilmselt elu, tahtsin, et kõik oleks juba ette teada. Praegu ma nii pikalt ette ei mõtle. Elan üürikorteris (algselt pidin kodu ostma 25-aastaselt), mul pole lapsi ega hetkel ka püsisuhet. Ma olen tegelikult rahul. Naljakas — mida aasta edasi, seda vähem ma üldse laste peale mõtlen. Kui kõik läinuks plaani kohaselt, peaksin juba praegu last kasvatama või vähemasti rase olema. Isegi sõbrannad on uurinud, mis mu plaanist sai, sest korrutasin seda aastate jooksul nii-nii palju.

Laps pole projekt, et teed lihtsalt valmis. Ma ei tunne, et olen veel isegi päris täiskasvanu, et suudaksin last kasvatada. Olen kuulnud küll jutte, et ega päris valmis ei saagi olla, muudkui aga kasvad koos lapsega. Ma ei usu, et see nii lihtne on. Näen kõrvalt, et mõni ammune tuttav ei ole hea ema. Näiteks ühel klassiõel on kahe eri mehega kolm last. Praegu on tal juba uus mees, kel lastest suhteliselt suva. Üks lastest oli korra isegi uudistes: kaheksa-aastane tüdruk jooksis lihtsalt kodust ära. Nad elavad vist pisikeses üürikas Lasnamäel ja sõbranna elatub sotsiaaltoetustest. Mis elu see on?

Ma ei tea lastest mitte midagi

Kasvasin üksiklapsena, pole ka seda kogemust, et oleks nooremaid õdesid-vendu kantseldanud. Lapsehoidjatöö asemel oli mu esimene amet ööklubis ettekandjana. Ma pole elus ühtegi mähet vahetanud; ma ei tea, mida väikesed lapsed söövadki; ma ei kujuta ettegi, palju nad päevas magavad. Kõik on minu jaoks paras küsimärk.

Keegi uuris, kas ma üldse kunagi lapsi tahan, ütlesin, et ehk paari-kolme aasta pärast. Kõlab hirmutavalt, tegelikult tahaks hoopis muud teha. Praegu olen oma tööl väga rahul, iga aasta veidi ülespoole turninud ehk kõrgema ametikoha peale. Mul on plaan veidi raha kõrvale panna ja ühel hetkel välismaale õppima minna. Saan selle kõrvalt ka tööasju edasi teha. Ambitsioonid on suured, aga kuhu mahuks siin pere?

Elus kipub nii olema, et kõike korraga ei saa. Laps on muidugi tore, aga selleks peab täiesti valmis olema ning kõik muu kõrvale heitma. Mina praegu valmis ei ole.