Veel viis aastat tagasi oli olukord risti vastupidi. Süvenesin meeleheitlikult magistriõpingutesse ning minu töö piirdus mõne tõlkeotsaga. Kuna oli veel tunda masu mõjusid, siis oli igas valdkonnas töökäsi üle ning pidin isegi nende väikeste otsade üle rõõmustama. Kui mina istusin raamatukogus või loengus, rabas mees kahe koha peal. Ka humanitaar — õpetaja ja koolitaja —, ei olnud temagi sissetulek midagi imelist. Elasime pisikeses korteris Pelgulinnas ning rõõmustasime, kui korra aastas saime kuskile reisida. Uskuge mind, ka Leedu ja Läti võivad olla põnevad välismaised sihtkohad.

Mees on õpetaja väikekoolis

Kerime aega edasi viis aastat. Töötan nüüd ühes üritusturundusfirmas projektijuhina. Tööd on rohkem kui küll ning põhipalga kõrvalt igasugu boonustasud projektide pealt. Abikaasa otsustas paar aastat tagasi, et ei jõua nii, et argipäeviti on kaheksast-neljani tööl, õhtuti parandab kontrolltöid ning valmistab järgmise päeva asju ette. Nädalavahetusel aga sõidab kuskile teise Eesti otsa mõnele koolitusele või seminarile esinema. Jäi kool. Oleks siis veel mõni kool Tallinnas, ei, üks väiksem kool praktiliselt teises Harjumaa otsas.

Muidugi on mul hea meel, et ta tegeleb erialaga, mis talle hingelähedane (õpetab inglise keelt), aga pikemas perspektiivis on see kogu seda higi ja vaeva väärt? Ta saab tuleval aastal 35 ning tema argipäevad on jätkuvalt 24/7 töö. Juba see, et igal hommikul sõidab ta maakonnaliiniga sinna kooli kohale, õhtul tuleb tagasi. Mõnikord on nii palju kohustusi, et ta on jäänud isegi kooli väikesesse internaati ööbima.

Palk kogu selle töö eest on minu mõistes väike. Ma ei lasku konkreetsetesse numbritesse, aga teenin temast kaks korda rohkem. Olenevalt kuust vahel veelgi rohkem. Kui elaksimegi seal maakohas, siis poleks ju viga. Saaks imeodavalt korteri üürida ning ka jooksvad kulud oleks väikesed. Maakohas ju ei lähe reede õhtul kuskile kallisse restorani ega lähe ka ostlema lihtsalt ostlemise pärast. Lihtsalt kulgedki.

Üüriks kulub üle poole mehe palgast

Linnas üürime Kalamajas korterit ja see summa on üle poole tema palgast. Muidugi jagame pooleks, aga kui mõelda ka muude kulude peale. Ma tahaks rohkem käia reisimas ja ma vihkan sentide lugemist. Kuu lõpus on vahel nii, et toidupoes mees punastab ja palub, et kas saan sel korral üksi maksta. Muidugi saan, pole küsimust, aga see on veidi häiriv olukord. Näiteks juulis oli mehel mingi koolitus üldse Vilniuses (vist sõpruskool või midagi sellist) ja üks õhtu ta helistas, kas saaksin talle 50 eurot üle kanda, et neil mingi pidulikum õhtusöök restoranis ja pärast tahaks linnapeale ka minna. Tore, põhimõtteliselt sain talle õlleraha üle kanda.

Mulle ei meeldi olukord, et olen oma abikaasale ema rollis, kes talle taskuraha jagab. Feministid võivad ju ärrituda, et miks naisterahvas sellise asja üle pahandab, aga ma ütlen — mees teenigu rohkem! Või vähemasti sama palju, et me saaks end suhtes võrdsena tunda.

Vaevalt ühelegi mehele meeldib oma naiselt raha küsida. Kui meeldib, siis on midagi ikka väga paigast ära.