Karm kogemus: kuidas üheöösuhted valusasti kätte maksavad

 (102)
Suhe
SuheFoto: Anni Õnneleid

Eesti on konnatiik. Kui kellegagi tuttavaks saad, siis selgub ikka, et teil on ühiseid tuttavaid ja mine tea, äkki olete isegi kunagi koos liivakastis mänginud. Ja paraku pealiskaudsed hinnangud „see oli see lõdva püksikummiga neiu“ elus just parim mainekujundusprojekt pole.

Eks me kõik teeme nooruses lollusi. Minu 20ndate eluaastaste algus möödus suuresti vabameelses rütmis. Omandasin haridust, mis tasakaalustas mu soovi pidevalt uusi tutvusi leida, väljas käia ja pidutseda. Tallinna ööklubid olid kaardistatud ja lõbutsetud sai palju. Ma ei ole kunagi olnud väga suur suhteaustaja. Ma leian, et elu mõte ei saa olla „pean olema suhtus või muidu suren“. Tuli tõesti ette palju üheöösuhteid. Kohtusid kena noormehega, oli tore, jõudsid ka voodisse. Mõnus elamus, läheme nüüd edasi…

Kui ülikool lõpetatud ja kindel töö leitud, rahunesin. Polnud enam aega palju pidutseda ja veel vähem aega, mida kulutada üheöösuhete peale. Eks vahepeal ikka midagi tekkis, aga siis leidsin juba ka kindla noormehe ja nii ta läks.

Kui olin 25, tahtnuks juba kunagised teemad üldse seljataha jätta. Mis seal ikka, kunagi hea sõbrannadega veini rüübates meenutada, et milliseid kutte me rajalt niitsime.

Kuid oleks see vaid nii lihtne. Näiteks ühe mu parima sõbranna vend. Meilgi oli midagi. Loomulikult olime ka edaspidi tihtipeale ühes seltskonnas ja paarile teisele meessoost sõbrale oli ta meie seiklustest rääkinud. Siis tuli keegi veel, kes ka meenutas — minulgi oli temaga midagi. Ja oligi kohe neil omakeskis silt välja mõeldud — litsakas naine.

Seotud lood:

„Kõigi teistega ju paned“

Mäletan, et oli ühe sõbra sünnipäev. Üks vintis noormees kõndis mul terve õhtu järel. Olin varem teda vaid korra näinud. Läksin suitsu tegema ja ta tuli järgi, ise suutis vaevu sirgelt kõndida. Õues langes mulle kaela ja üritas suudelda. Lükkasin ta tagasi ja soovitasin üsnagi teravate sõnadega tal parem padi üles leida. „Ma tean küll, et sa tegelikult tahad minuga panna,“ teatas ta puterdades. „Kõigi teistega ju paned.“

Tagantjärgi maigutan suud ja mõtlen, et mõistus pole oma teha. Samas, seal olles ja ka vahetult pärast seda. Oli ikka näotu tunne küll. Kas mind võetaksegi sellisena? Ja toona olin ma tõesti viimane inimene, kes üleüldse oleks juhututvuse peale kohe voodisse tormanud.

Seda võisin ma muidugi endale targutama jäädagi, mulje on juba kujundatud.

Selle seltskonnaga ma praegusel hetkel, olen 29, enam ei suhtle, aga eks tean ikka, et ka mitmed mu praegused üsnagi lähedased on kuulnud jutte teemal „oi, mäletan aegu, kui ta tegi seda. On ikka pandav eit küll“.

Töökaaslaseks endine voodisõber

Aga on olnud teisigi hetki. Töötan suures ettevõttes. Olin muidu meie Tallinna kontoris, aga siis kolisin Tartusse ja läksin sealsesse osakonda tööle. Teadsin juba ette, mis mind seal ootab — minu otseseks ülemuseks sai mees, kellega kunagi ühel peol nahistatud sai ja hiljem ka magatud. Ta üritas seejärel mind välja kutsuda ja oli veidi armunudki. Paraku polnud tunded vastastikused ja nii ta jäi.

Nüüd, olles minu ülemus, ta loomulikult mäletas seda. Mehed ei unusta taolisi asju. Kuidas ta minu kallal nokkis, pirtsakat mängis ja üleüldse olemise ebamugavaks tegi. Töökaaslased vaatasid imestunult pealt, mis tal küll minu vastu on. Ma kehitasin vaid õlgu — pole õrna aimugi. Ei hakka ju 40ndates eluaastates prouadele kuulutama ka, et olime juhuslikud seksisõbrad, aga siis läks asi pisut vussi, sest mul oli vaja edasi minna järgmisi mehi püüdma. Nüüd me enam õnneks koos ei tööta. Jumal tänatud.

Suhe kõlab paremini kui üheöösuhe

Saan peagi 30 ja tahaks rahulikult võtta. Ainuke, mida pelgan on, et silt „lõdva püksikummiga naine“ ei kaogi. Jäin kogu selle asja peale mõtlema just hiljuti, kui üks pisut noorem sõbranna uuris mult: kas seda kutti mäletad? Ütles nime, mäletasin küll. Tema seletas, et olid tutvunud ja ka Facebookis teineteist sõbralisti lisanud ja siis märganud, et mina olen ühine tuttav.

Loe veel

Jah, miks ma ei mäleta. See oli see suvi, kui Saaremaal pidutsemas käisime, ta oli ka kambas ja seal kadakate vahel me… Paar aastat tagasi lisas ta mind miskipärast ka Facebookis sõbraks, kuigi me polnud pärast kadakate elamust pea üldse kohtunud. Vastasin sõbrannale, et veidi tean jah. Sõbranna vastu: ta ütles, et teil oli suhe.

Ma ei viitsinud enam vaieldagi, vastasin: midagi jah. Eks suhe kõlab ikka paremini kui üheöösuhe…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare