Jäin rasedaks pisut keerulisel eluetapil mehest, keda väga armastasin. Mu sõbranna ei toetanud minu soovi sünnitada ja saada last 44aastaselt, ta suisa suunas mind abordile, ei mingit toetust ega head sõna. Olin tookord tegelikult vägagi valmis lapse saamiseks, aga sõbranna laitis minu mõtte maha. Ma ei suhtle nüüdseks enam temaga, lihtsalt valus on ja tahaks kõike möödunut olematuks teha. Mu kallim hukkus 14 kuud peale aborti, siis tundsin, kui vale otsuse olin teinud.

Ma elan seda siiani üle ja soovin, et kõik oleks teisiti olnud. Olge ettevaatlikud selliste nõuannete jagamisel, saate eluaegse vihvaenlase.