Kas tõesti tuleks hukka mõista kõik inimesed, kes on pidanud oma vanemad või vanavanemad hooldekodusse panema?
Naistekas laupäeval ilmunud loole hooldekodu õudustest tuli väga palju vastukaja ning kommentaariumist jäid kõlama etteheited neile, kes oma ema-isa on pidanud hooldekodusse panema. Pannakse pahaks, et vanemad justkui visatakse eest ära, et saaks ise head elu elada. Üks inimene kirjutas mõistliku kommentaari, kus selgitab mõistlikult ära, miks ei tohiks hukka mõista inimesi, kes on sellise otsuse teinud.
“Üldiselt on nii, et üks väärikas vanainimene ei tahagi noortele koormaks jääda. Minul on kaks poega ja ma tõesti ei kujuta ette, et kui ma ise enam vetsus ei suuda käia, siis nemad mul tagumikku kasima ja mähkmeid vahetama hakkavad, minialt ei ootaks seda ammugi mitte. Oma emal sai seda tehtud, ta ei jaksanud lõpuks ise istuli tulla ega külgegi pöörata, ma siis oma haige seljaga kangutasin — kuna ta oli natuke suurem inimene, oleks selleks hädasti mehe jõudu vaja olnud. Korralikult magada ei saanud, sest ka öösiti oli vaja keeramas käia. Teate, kui halvasti ta ise end kõige selle juures tundis! Ja teisest küljest põen mina siiani, et ei suutnud ega osanud teda kõige paremini aidata ja toeks olla, kuna tuge oleks vajanud minagi… Õnneks olin sel ajal kodune töövõimetuspensionär ja pikalt see ei kestnud, kuna nii, nagu ema alati oli soovinud, oli tema minek küllaltki kiire.
Need, kes räägivad, et lapsed on vanematele justkui võlgu või nii, ei tohikski lapsi saada. Armastavas perekonnas muidugi hoolitakse üksteisest ja hoolitsetakse lähedaste eest, aga armastav vanem ei mõtle kunagi, et lapsed peavad hakkama teda potitama, tema tahab ikka, et nood oma lapsi potitavad ja suureks kasvatavad. Ja selleks ongi vaja väärika eluõhtu veetmiseks väärikaid vanadekodusid. Kui inimene on eluaeg tööd teinud ja makse maksnud, kasvatades üles uued maksumaksjad, siis ütleks nii, et hoopis riik on talle võlgu, mille saaks tasuda väärikate vanadekodude rajamisega. Kes tahaks veeta oma viimased aastad kolhoosi ühikas? Ja seda ütlen ka, et need inimesed, kelle töö on vanurite hooldamine, väärivad korralikku palka eeldusel, et nad pole vaid mähkmevahetajad.
Ideaalis võiks muidugi vanainimene oma eluõhtu pere keskel veeta ja õnnelikud on need, kel selleks võimalus, aga tänapäevane ühiskond ei soosi seda kuidagi."
