Kas võiks alanud aastaks kokku leppida, et emaks olemine pole häbiasi ja selle pärast ei pea piinlikkust tundma?

 (48)

Kas võiks alanud aastaks kokku leppida, et emaks olemine pole häbiasi ja selle pärast ei pea piinlikkust tundma?
Photo by Patrick Fore on Unsplash

Esiteks tahaksin kõikidele soovida ilusat uut aastat. Minu suur soov alanud 2018ndaks aastaks on see, et kõik emad ja tulevased emad võiksid end oma staatuses tunda kindlalt, julgelt ja olla uhked selle üle, et nad kasvatavad uut põlvkonda. Eelmisel aastal kahjuks oli veel häbiasi olla ema ning neid, kes selle üle uhkust tundsid, vaadati pigem viltu.

Pereelu ei tohi tööd segada, sellepärast ei tohi naine töökeskkonnas sõnakestki oma laste kohta poetada. Laste haiguste tõttu töölt puududa ei tohi, laste jõulupeole mineku pärast said emad hurjutada ja alati visati nina peale, et kui ei saa töö- ja pereelu ühendamisega hakkama, tuleb teine töö valida. Igati eelistatud ja uhkemas seisus on naised, kes on küll lapsed sünnitanud, aga jätavad need kellegi teise kasvatada, et ise karjääri teha.
Emal ei peaks häbi olema, kui ta laps haigeks jääb ja ta jääb koju oma lapse eest hoolitsema. Emal ei peaks ka siis häbi olema, kui ta valib koduse elu ja pühendub lapse kasvatamisele. Praegu kahjuks on need mõlemad sellised asjad, mis toovad kaasa pahameele.

Loe veel

Seotud lood:

Ka suhtumine, et “laps ei sega elu” on väga levinud. Pisikesi tassitakse rokk-kontserdile ja hilisöistele suveüritustele ning see, et lastel tegelikult on sel ajal uneaeg, ei ole takistuseks. Peamine, et laps ei segaks ema seltsielu ega sunniks ema eemale jääma mõnelt sotsiaalselt ürituselt. Lapse vajadustega arvestamine ning oma tähelepanu jäägitult temale pühendamine kleebib emale külge “emase” tiitli. Häbiväärne on, et ema keskendub lapsele, mitte sõbrannadega pidutsemisele.

Kõige kurvem on see, et naised küll sünnitavad, aga isiklikult näiteks kuulsin ükspäev, kuidas üks rase oma sõbrannale ütles, et tema küll ei kavatse oma lapsega nagu titega rääkima hakata, sest see on nii nõme ja ta sureb piinlikkusest, kui keegi teda niimoodi rääkimas kuuleb. Ehk mis ta öelda tahtis oli see, et tal on häbi, kui keegi näeb ja kuuleb, et ta oma last armastab… lapsega pehmelt ja hellalt rääkimine on ju ema loomulik instinkt, aga .. popp on ju kiruda oma lapsi ja kurta, kui tüütud nad on ja kuidas ema elu ära rikuvad. Kiita ei tohi!

Ja nii kasvavadki meil katkised inimesed, kes sünnitavad ja kasvatavad veelgi rohkem katkiseid inimesi. Kui me jõuaks sinnamaani, et lapsed on rõõm ja õnn ning emaks olemist ei pea häbenema, muutuks meie ühiskond palju tervemaks ja rahulikumaks. Kas me ei võiks vähemalt üritada?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare