Kella keeramisega režiim rikutud: nüüd tuleb jälle nädal aega piinelda!

Naistekale kirjutas kahe lasteaiaealise lapse ema, kes küll teab, et sellest on ennegi räägitud, aga kurdab siiski, et tema elu rikub kella keeramine kohutavalt ja kella keeramisele järgnev nädal on üks igavene piin.

Olen 27-aastane kahe väikese lapse ema. Lapsed käivad lasteaias ja mina käin juba pool aastat tööl. Ma tean küll, et kella keeramise teemal on tegelikult nii palju räägitud, aga kirjutan ikka, sest ma lihtsalt ei saa aru, miks seda vaja on.

Olen alati olnud selline inimene, et mul on vaja täpselt kaheksa tundi und - kui jääb alla selle, suudan ma vaevu toimida. Isegi siis, kui lapsed olid päris väikesed, sain enam-vähem oma tunnid täis magada, sest öösiti hoolitses laste eest peamiselt mees. Rinnaga toitsin ma lapsi väga vähe aega.

Nüüd on lastel kujunenud juba kindel unerutiin ja ka mina lähen alati täpselt kindlal kellaajal magama ja ärkan ka alati samal ajal üles. Tunnen end nii hästi.

Kevadine kella keeramine aga ajab kogu meie pere režiimi sassi. Pühapäeval magasime kella keeramise tõttu tund aega kauem kellaaja järgi ja saime õhtul ka tund hiljem magama. Nii oli täna üliraske tõusta ja olin terve päeva tööl uimane ja väsinud. Lapsed olevat ka lasteaias jonnakamad olnud. Mehega tekkis juba koos lõunal käies (töötame samas asutuses) tüli, küllap väsimusest.

Tõesti, ma saan aru, et see kella keeramine on ainult kaks korda aastas ja tuleks üle elada, aga ometi ei jõua ma ära oodata, milla see süsteem jälle normaalseks muudetakse, sest miks on vaja kaks korda aastas sellist stressitekitajat? Meie pere jaoks on need kella keeramised tõeline piin.

Me ei saa ju olla ometi ainuke pere, keda see tobe kella keeramine nii väga häirib?