Keskmise välimusega mees: väitest, nagu oleks kõik mehed koledad, kostub kibestumisnooti
Eile avaldasime kommentaari, milles meie lugeja selgitas, miks ta eelistab olla üksi. Loomulikult tekitas see furoori ja lõi kommentaariumi kihama. Avaldame teile tavalise Eesti mehe arvamuse.
Artikli autor on lihtsalt üks ideaaliotsija … Vigadeta inimest pole olemas ja väide, et kõik mehed on koledad — vahet pole mis mõttes —, on äärmiselt kohatu ja mage. Siin on tunda hoopis kibestumisnooti või on tegemist ehk n-ö hapude viinamarjadega.
Ka minul on olnud au tunda selliseid naisi, kes võisid olla väliselt ilusad, kuid sisemuses haigutas tühjus ja kahe kõrva vahel ulus vaid tuul.
Olen kuulnud-näinud, et üks sai isegi uue mehega lapse. Nüüd on aga jälle üksik. Miks küll? Paraku on mu kahjurõõm suur: hea, et sellisest lahti sain. Lapsest on küll kahju, sest ema ei ole tal suurem asi — kasvatab ilmselt temast ka sellise ilueedist ossi, keda ta omal ajal ihaldas ja meie ühisesse voodisse vedas.
Mul on kogemusi ka nende n-ö kättesaamatutega, kes vaatavad huviga pealt, kuidas teed nende nimel kõike. Ja siis teatavad ühel momendil, et rong on läinud ja leidis kellega parema.
Ja loomulikult on kogemusi ka sellistega, kes tunduvad alguses interneti vahendused toredad, kuid kokku saades oskavad sorida vaid rahakotis. Kohtusin ühe sellise “vaese õpetajaga”, kes korrutas igal sammul, kui väikese palgaga ta peab saama hakkama ja kui raske ta eluke on. Kui söögikohas läks maksmiseks, kadus leti juurest kui tuul. Ometi oskas kõige kallimad road menüüst välja valida.
Seega julgen öelda, et sisemine ilu kaalub välimise mitmekordselt üles. Mida sellisega peale hakata, kes on väliselt ilus, aga kahe kõrva vahel pole midagi? Välist on võimalik ühel või teisel viisil (kas või riietuse, soengu, meigi, trenniga) parandada, aga sisemist ilu pole väga lihtne muuta.
Ja, olgem ausad, ikka on etem kallistada inimest, keda on käte vahel tunda, mitte mingit klõbisevat kondikubust veganit.
Olen ise keskpärase välimusega. Kooliajast meenuvad mitu seika, kui mind peeti koledaks ja põlastusväärseks. Üks tollane "sõber" isegi ütles teiste eest, et ega ma eriline prints just ole. Ometi olen ehitanud üles oma kodu, mul on pere, armastav naine ja lapsedki.
Ja tundub klišeena, aga need kooliaegsed tuttavad, kes armastasid mind tögada, pole elus väga kaugele jõudnud. Kes viimasena naerab, naerab paremini.
