Kiri: Kaloritest loodud trellid
Kõik algas... oi, mitu head aastat tagasi. Olen siia-sinna ikka vaadanud, mida suhu pistan ja, et liikumine korras oleks. Kuid alati olen enda keha armastanud ja võtnud heaga vastu komplimente.
Asi läks tõsiseks 2008 suvel, kui millegi pärast hakkasin komplimente nägema teistmoodi… isegi nagu veidi mõnitustena. Nägin end paksuna, kuigi olin juurde võtnud vaid paar kilo võrreldes eelmiste aastatega (ma kasvasin pikemaks ka).
Kui suvel oli asi vaid mõtlemises, söömist ei piiranud, ega midagi — siis sügisel hakkas asi käest ära minema. Ma panin end dieedile : mida vähem, seda parem. Parimal päeval sõin 400-500 kcal ja treenisin 700-800 eest. Iga õhtu teen teleka ees trenni (päris trennis pole aega käia). Ja kui ma söön üle 1000 kcal päevas, tunnen end süüdi ja paksuna. Kui olen söönud kasvõi ühe küpsise, lähen jooksma — sadagu või pussnuge.
Kõik mu lähedased ütlevad, et ma olen ilus ja peenike, kuid ma ei usu neid. Ja ma ei tea, kas ma olen anorektik, kas ma võin seda probleemina võtta, sest ma ei ole peenike, nagu kõik teised anorektikud. Ma olen paks anorektik — kõige hullem tüüp.
Asi segab mu igapäevaelu, ma aina mõtlen söömisele ja kaloritele ja arvutan iga väiksemagi suutäie kaloreid. Täna ma ei tahtnud näiteks juua apelsinimahla, kuna 40kcal tundus mulle liiga palju. Mul ei ole enam probleem süüa vaid paar viilu rukkileiba ja kurki ja lehtsalatit ühe päeva jooksul. Ja muidugi õunad, neist ma toitungi, peaaegu. Kuid ma võtan neid kui maiustusi… ei tohi nendega ka liialdada. 1-2 õuna päeva jooksul. Ja ülesöömiseks nimetan ma rasvavaba jogurti söömist. Ja üks päev ma sõin šokolaaditükkidega jäätist (2-3 supilusikatäit suure kuhja õunte peal) ja ma sülitasin kõik šokolaaditükid välja... ei taha ju paksuks minna.
Ma kardan, et see rikub mu elu ära ja ma tahaksin sellest lahti saada, kuid ei taha mingeid arste või kedagi asjasse segada.. ei taha asja suureks mulliks puhuda. Ja lähedastele olen ma oma asjast mokaotsast maininud midagi, kuid asi pöörati sujuvalt üle nende probleemidele ja jällegi olin kuulaja rollis... rohkem pole ma nendega rääkida üritanud.
Olen 15 aastane ja sellise dieeditamisega alustasin ümmargusel 10 aastaselt. Kaalun 62kg ja olen 170cm pikk ning ehkki kehamassiindeks väidab, et ma olen normaalkaalus, ei tee see mu olemist paremaks. Sest ma tunne olemisest enam rõõmu. Ma tahaksin olla lihtsalt jälle see rõõmus tüdruk, kes armastas ennast ja keda teised armastasid...
