Kiri: Sõrmust ei tulegi, sest abielu ajab mehele hirmu peale
Esimesest, üsna pikast kooselust, lahku läinuna hakkasin otsima endale kaaslast. Mind on aga kord nii juba kasvatatud, et kui ikka asjad nö ühte kappi on pandud, peaks järgnema sellele ka abielu. Tänaseks olen kuulnud oi kui palju erinevaid arvamusi antud teemal. Minu suguvõsas on aga kõik seaduslikult abielus. Muidugi on ka lahutusi olnud, kuid naisevõtt/meheleminek on ikka au sees olnud.
Ka minu eelnev, seitse aastat kestnud kooselu ei jõudnud abieluranda. Alguses oli elukaaslane küll abiellumise poolt. Kui hiljem kuulsin, et mees on juba kaks korda abielus olnud, siis mõistsin ka meie nn vaba suhte põhjuseid. Lõpuks ebaõnnestus ka kooselu, mida raskustest hoolimata lapse pärast elasime. Ju tegin ka mina vigu, aga tagantjärele mõeldes — no sai ikka naiivne ja rumal oldud. Ent üksi kooselu toimima panna ei saa ning vägisi kedagi kinni ka hoida ei ole mõtet.
Lubasin endale, et enam sellist viga ei tee, kontrollin ikka enne inimese tausta ja olen ka ise täpne ja konkreetne. Vanust ka juba üle 30-ne. Saatuse tahtel tutvusingi praeguse elukaaslasega. Kohtusime, vestlesime.
Mees tundus alguses täiesti tavaline, aga kuna temagi otsis enda sõnul püsisuhet ja soovis abielluda, otsustasin temaga kohtumisi jätkata.
Nii sain teada, et mees kasvatas üksi kahte tütart, kui abielus olnud ta kunagi olnud.
Kohtusimegi veel ja veel, ja veel ning loomulikult ma kiindusin temasse. Isegi väga. Kuid peagi tekkisid ka kõhklused. Vanamoodi kasvatatud nagu ma olen — ootasin ikka kihlasõrmust. Kuid seda ei tulnud ega tulnud. Kord mees küll mainis, et sõrmus on tellitud, aga minuni see kahjuks ei jõudnud.
Kui olime juba paar aastat koos elanud, hakkasin vaikselt tuvtumisaegset abielu-teemat aretama. Olin mehele rääkinud, et abielu on minu jaoks tähtis. Et ma ei taha enam niisama vabalt koos elada. Et minu jaoks on kaks võimalus vaid: abielus või vaba. Üllatusin kui mees selle jutu peale solvus. Tegelikult ta lausa vihastas — see ju ongi abielu ja mida veel tahta! Peale selle tulevat tema teada enne abiellumist vähemalt viis aastat koos elada. Sest alles siis selguvat kas sobitakse kokku või mitte. Nii ütleski.
Olin vaid, kuid minu sees toimus midagi kohutavat. Üritasin naeratada, olla rõõmsatujuline aga tundsin, et meie senises kooselust oli saanud hale näitemäng. Ometigi ei tahtnud ma meie suhtest lahkuda. Sest ma ju armastasin teda. Nii otsustasin veel veidi oodata. Lootuses, et olukord muutub.
Minu jaoks on abielu suhte kinnitamine, kindlustunne, et öeldud JAH tõesti tähendab soovi aegade lõpuni koos elada! See pidev ootus hakkas kehvasti mõjuma ka meie suhtele. Tülitsesime rohkem kui varem ja ühel päeval, paar kuus tagasi, pakkisin ma oma asjad, et lahkuda.
Kuid ma ei suutnud.
Armastus mehe vastu hoidis mind tagasi ja nii otsustasin ma veelkord abielust rääkida. Mulle tundus, et seekord ta kuulas mind. Mees kinnitas, et armastab ning oli ka nõus perekonnaseisuametisse paberid sisse viima. Et kui kõik ikka nii oluline mulle on!
Olin õnnelik, tõesti õnnelik!
Kuid pärast lubadust järgnes vaikus. Selle paari kuu jooksul ei ole me oma pulmapäeva paika pannud. Ka sõrmuseid pole ja kui ühel päeval küsisin, et millal me neid valima läheme, siis mees ehmatas lausa: "Issand jumal, mis sõrmuseid? Kas neid ka siis veel vaja on? Osta siis endale see sõrmus!"
Hiljem mees küll pisut rahunes, kuid oli silmnähtavalt häiritud.
Üksi ma sõrmuseid ka ostma ei läinud.
Mida siis nüüd teha?
Mul ei ole halb elu. Tegelikult elan päris hästi, aga hing ei anna rahu. Tahaksin nii väga olla tema oma, aga tundub, et tema seda ei taha. Kes ma tema jaoks siis üldse olen? Koristan, pesen pesu, teen süüa, kasvatan lapsi, olen aktiivne kuulaja, ravitseja, sekspartner aga mitte naine, naine seaduse silmis.
Vahel mõtlen, et ei oleks ikka tohtinud kohe kokku elama hakata. Et olgu enne ikka sõrmus ja abielu. Kurb on näha, et abielu lausa hirmutab meest. Miks? Ei saa ju niimoodi kaalutleda, et elame aga koos ja vaatame. No kaua me siis vaatame?! Ja äkki nii ikka saab?
