No kuidas? Mina astusin ju autosse kaks kätt taskus, et kiirelt tagasi tulla. Imekombel suutsin pidžaamapüksid veidi kodusemate ja värviplekiliste vastu vahetada, harvad pole needki hetked, mil ööriietes autosse istun, et abikaasa varahommikusele lennukile viia.

Seekord on siis tavaliselt hommikuti enda asjadegagi kimpus olev kaasa jõudnud enda järel korralikult ukse lukustada ja võtmed loomulikult pintsaku taskusse libistada.

No tore, mis seal ikka. Helistan sõbrannale, tema võtab mu ikka päevaks koeraga enda juurde, saan seal ka tööd teha. Hmm, telefon ju toas! Pealegi on sõbrannal ainult üks arvuti, millega omi asju ajab, kus siis mina tööd peaksin tegema?

Teine plaan — vaatan julmalt mööda oma üleeile šampooni ja harja näinud juustest ning värviplekilistest püksest ja suundun kutsikaga kontorisse. Tee pealt ostan mõlemale ka veidi süüa ka. Aga rahakott — on loomulikult toas!

Teen igaks juhuks ringi umber maja, ega mõni aken lahti pole jäänud. Ei, panin need ise enne tulekut korralikult kinni või tuulutusasendisse. Selge, vaatame siis edasi.

Kontorisse kaks kätt taskus ja kutsikas kaenlas on ka veidi veider minna, kui pean töökaaslastest hakkama raha laenama, et kutsule süüa osta. Lisaks ei ole temaga kesklinna toidukauplusi külastada ilmselt kuigi meeldiv. Kolleegidel teda valvata paluda tundub ka nagu liig, lisaks võib kuts siin-seal mõne loigu poetada.

Vahepeal hiilin juba teist korda naabermajja vanaema akna taha, kell on küll varajane, aga vanainimesed teadagi lõunani ei põõnagi. Ei, nagu kiuste tundub tal täna väga hea uni olevat. Ukse taga lärmi löömisega ka ei riski — esiteks ehmatan vaese memme une pealt poolsurnuks ja teiseks, ega tema mind koju ka kuidagi ju aidata ei saa. Pea saja-aastase vanaema hooleks ülielavat ja põrgulikult hambaid kasutavat kutsikat ei jäta, sularaha tal ilmseks minu jaoks samuti varuks pole.

Lõpuks ometi märkan toas liikumist (ei tea, mis naabrid mõtlevad, kui näevad mind pidevalt aknast sisse piilumas) ning pääsen sisse, et vähemalt telefonigi kasutada. Äi elab õnneks lähedal ja kostitab hea meelega nii mind kui ka kutsat hommikuse pudru ja kohviga. Annab veel oma pangakaardigi kaasa ja saadab tööle, jäädes ise koeravalvesse.

Tore, lähen käin vähemalt kiirelt kontorist läbi, et olulisemad asjad räägitud saaks. Leian autole ideaalse parkimiskoha, aga kuidas selle eest tasuda? Parkimiskell paika ja jooksuga kontorisse, sekretärilt telefon ja helistan mehele, kes peaks olema vahepeal sihtpunkti jõudnud. “Ole hea, pane enda telefoniga auto parkima!” Kas välisriigis saab üldse selliseid toiminguid teha? Pole õrna aimu ka.

Töökaaslased mu voodist tõusnud soengu ja värviplekiliste pükste peale väga suuri silmi ei teegi või siis püüavad vähemalt viisakana näida. Hea, et äial puhas hambaharigi varuks oli. No mis seal ikka, teen ise ka näo, et kõik peabki nii olema ning libistan end kahe ja poole tunni pärast siiski vaikselt toolilt maha, et laenatud arvutiga mõnes inimtühjemas paigas edasi toimetada.

Kui võõras pangakaart on poes mulle ilusa toidukorvi võimaldanud, kus head-paremat ka kutsule ja koju jäänud kassilegi, tundub, et nii saab hakkama küll. Isegi natukene tore on, kui ei pea pidevalt valvel olema, kas telefon heliseb.

Kui tööasjad valmis võib suunduda koju ja õues oodata, kuni abikaasa öösel koju tuleb. Küll seal mingit tegemist ikka leiab. Võin ainult õnne tänada, et tegemist oli seekord ühe päeva pikkuse reisiga. Homme peidan varuvõtme mati alla!

Hea lugeja, kas sina oled saanud alati õigeaegselt arsti vastuvõtule? Kirjuta oma lugu meiliaadressile rahvahaal@delfi.ee. Kui registreerid end rahvaajakirjanikuks, võid võita ka rahalise preemia!