Kõige kummalisem kingitus vanaemalt: mu oma isiklik hauaplats! Kas peaks õnnelik olema?

Lõpetasin möödunud aastal ülikooli. Aktusel oli päris uhke tunne — ikkagi kolm aastat vaeva nähtud ja nüüd viimaks lõpujoon ületatud. Loomulikult polnud mul kõik hinded vaid A-d ja B-d, aga see polegi kõige olulisem. Need olid ilusad aastad, leidsin endale isegi noormehe, kellega ilmselt (ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnuks) olen koos veel pikka aega. Ema ja isa kinkisid mulle reisi Taani. Lapsest saati on see riik olnud mul hinges, üks meie kauge sugulane elas seal ning külastasime seda vanematega tihti. Ühel hetkel sugulane suri ja sinnapaika ta jäi. Onud-tädid kinkisid üldiselt lilli ja kinkekaarte. Raamatupoe tuusikud ei jookse kunagi mööda külge maha.

Mu vanavanematest on elus vaid emapoolne vanaema. Ta ulatas mulle ümbriku, eeldasin, et ju ka mõni kinkekaart või rahasumma, mille eest endale midagi vajalikku osta. Oli hoopis leping, mis viitas sellele, et minu nimel on nüüd hauaplats Tartus Raadi kalmistul. Ma pole üldiselt kunagi sõnatu, oskan midagi vaimukat või mitte nii vaimukat vastu kosta, kuid sel korral olin siiralt jahmunud ja vait. Mida ma hakkan pihta hauaplatsiga? Vanaema seletas, et tänapäeval on hauaplatsidega kitsas käes, ruumi on vähe ja saab vaid kuskil tagumistes sektorites, ent tal kuidagi õnnestus organiseerida, et tal on tutvusi. Hind polevat teab mis suur olnud, tuleb lihtsalt hooldada ja ühel päeval on siis koht olemas. Mina sain veel VIP-platsi, naabriks on üks kunagine tuntud kirjanik. Ma üritasin mõru nägu varjata, naeratasin ja tänasin. Vanaema põhjendas ka, et tema ja vanaisa platsile lihtsalt ei mahuks, seal on veel kaks kohta ning sinna maetakse mu ema ja isa.

Mitte ühe, vaid kolmekohaline!

Ma pole kunagi surnuaedu sallinud, tekib seal teatud nukrus ja tahaks vaid kiiremini minema. Lisaks olen vist lasknud end liiga kergesti meediast ja ka vanaema enda hirmujuttudest hirmutada. Ikka eeldan, et kuskil põõsastes luuravad noored narkomaanid, kes meelsasti üksikuid pensionäre ründavad, neilt raha ja kuldehted võtavad. Mul kulus hea mitu kuud enne, kui läksin oma hauda üle vaatama. Justkui maadeavastaja — sain surnuaia kontorist kaardikese hauaplatside asukoha osas. Viimaks leidsin oma haua üles. Üsna avar plats, aga mis on õõvastav — miks on keset surnuaeda üks plats vaba? Nimelt on nõnda, et kui aastakümneid (või sadu) platsi ei hooldata, lähedasi enam pole, siis antakse plats uuesti välja. Põhimõtteliselt maetakse siis uued inimesed vanade lahkunute peale. Hmm, kui seda mitte välja öelda, kõlab see kuidagi talutavamalt. Plats oli üsna rohtukasvanud ja vajas palju korrastamist. Oleks siis veel ühekohaline, ei, kolmekohaline.

Käin ikka oma haualt ka läbi…

Hakkasin tasapisi putitama, ikkagi oma, ja mis ma ikka teen. Nüüd on sellest poolteist aastat möödas ja kui ma vahel Tartu satun käin ikka oma haualt ka läbi. Vaatan üle, et kõik korras oleks, kui minu nimel, siis vastutan. Inimene harjub kõigega, mulle hakkas see vahepeal juba päris ratsionaalne tunduma.

Kuni hetkeni, mil seda Tartus kursuse kokkutulekul mainisin, koolikaaslased, endal juba paras alkoholikraad sees, vaatasid mind suurte silmadega, et kas teen nalja.

Seejärel juba lõõbiti, et järgmine kord, kui meil pole, kus pikniku pidada ja veidi juua, siis võib Raadile minna, mul on seal ju isiklik ruum olemas. Paar tekki ja piknikukorv kaasa, ning tulebki ilus päev. Päike sinna okaspuude vahele küll hästi ei paista, aga selle väikese miinuse võib unustada. Ma muidugi sain pisut pahaseks selle ironiseerimise üle, aga eks neil ole ka õigus. Seda olukorda saab võtta, kas surmtõsiselt või pigem sarkasmiga.

Aga teistele vanematele-vanavanematele on mul soovitus — hauad ei saa maailmast otsa, ärge oma lapsi-lapselapsi sellega siiski üllatage. Jõuludeks sobivad soojad sokid või käpikud rohkem.